Nädala juubilar RICHARD NIXON 105

Mäletan, et 1997. aasta kevadel internetti kasutades jõudsin ei-tea-mil-viisil Alta Vista otsinguprogrammi abil Richard Nixoni kõnedeni. Kuulasin neid mitmeid kordi. Õnneks polnud ma lugenud enne seda eriti peavoolumeedia „iseloomustusi“ Nixoni kohta. Seega kuulasin tema kõnesid ilma ühegi eelarvamuseta ning mulle meeldisid Nixoni siirus ja mõtted.

Tol aastal veetsin enamiku suvest, lugedes kõiki infomaterjale Richard Nixoni kohta, mida vähegi kätte sain. Pidi see vast ikka pisik olema, mida läbi elada keset palavat suve ja beach party’sid!

Huvi Nixoni vastu oli nii suur, et kirjutasin poliitikateemalise artikli, mida pakkusin Eesti Ekspressile. Ilmselt see kirjutis koridoris asuvast Ekspressi toimetuse administraatorist tol 1997. aasta suvel kaugemale ei jõudnudki. Oleks ma viinud Mart Laari kiitva artikli, küll see oleks avaldatud! Aga tol ajal olin poliitika mõistes alles „roheline“ ega tajunud poliitikaelu allhoovusi ja mustreid.

Milles väljendus siis Richard Nixoni erilisus?

Ajaloolane ja poliitikaanalüütik Roger Morris on nimetanud Richard Nixoni tõeliseks self-made-man’iks (end ise üles töötanud mees – Toim.). Morrise sõnul töötas Nixon kuue aasta jooksul enne avaliku elu tegelaseks saamist end võimsalt üles. „Alates 1946. aastal Kongressi valituks osutumisest kuni 1953. aastal asepresidendiks saamiseni viis Nixon läbi ei vähem ega rohkem kui ime isiklikus edasijõudmises USA poliitikas,“ on Morris öelnud.

 Olgem ausad, USA poliitikas tippu tõusmiseks peab inimene enamasti olema seotud võimsa äri- või poliitdünastiaga. Kuid Nixonil midagi sellist ette näidata polnud.

9. jaanuaril 1913 Californias Yorba Linda linnakeses ilmale tulnud Richard Nixon pidi leppima kasinate elutingimustega. Tema isa oli vürtspoodnik. Kveekerist (protestantliku usulahu esindaja) emal oli pojale tugev mõju. Peret tabas mitu tragöödiat – raskete haiguste tagajärjel kaotati kaks poega, Richardi vanemat venda. „Me olime vaesed, kuid õnneks me ei teadvustanud endale seda,“ on Nixon meenutanud.

Teises maailmasõjas teenis Nixon laevastikuohvitserina Vaikse ookeani lõunaosas.

 1946. aastal valiti ta USA Kongressi Esindajatekotta, kus ta teenis 1950. aastani, kui kandideeris ja valitigi California osariigi senaatoriks. Senatis teenis ta kuni 1953. aastani, mil temast sai Dwight Eisenhoweri asepresident.

Esimest korda kandideeris vabariiklane Richard Nixon presidendiks 1960. aastal, kaotas aga miljardäri pojale John F. Kennedyle. Kennedy sai 49,7% ja Nixon 49,6% häältest.

Need valimised sarnanevad üsnagi 2000. aasta USA presidendivalimistega, kui Al Gore kaotas George W. Bushile. Mõlematel valimistel oli võit ülinapp ja võimalikud valimispettused vägagi tõenäolised. Paljud poliitikavaatlejad usuvad seniajani, et 1960. aastal Nixonile lihtsalt „tehti ära“.

 Pärast valimiskaotust pöördus Nixon tagasi oma koduosariiki Californiasse, kus asus tööle juristina. Kuid mitmed Vabariikliku Partei liidrid käisid Nixonile peale, et ta poliitikasse naaseks.

1962. aastal Nixon kandideeriski California kuberneriks, ent jäi 5 protsendiga alla ametisolevale Pat Brownile. Paljud poliitikaeksperdid ja meediaväljaanded nimetasid seda Richard Nixoni poliitikukarjaääri lõpuks. Nixon pidas meedia käitumist üheks oma kaotuse põhjustajaks, öeldes: “Rohkem teil pole enam Nixonit, kellele jalaga anda.“

Pärast California kubernerivalimisi kolis Nixon perega New Yorki, kus asus taas tööle juristina.

1968. aastal, pärast pikki kõhklusi ning konsulteerimist pere ja reverend Billy Grahamiga otsustas Nixon kandideerida presidendivalimistel. Richard Nixonist saigi USA president pärast Lyndon B. Johnsonit.

Johnsoni ajal oli suuresti eskaleerunud Vietnami sõda – president oli mitmekordistanud USA väekontingenti Vietnamis ning langetanud sellega oma populaarsust.

 Seetõttu oli Vietnami sõja küsimus üks esimesi ja peamisi, millega Richard Nixon otsustas tegelda. Ta alustas USA vägede vähendamist Vietnamis ning 1973. aastal tõmbas USA väed Vietnamist täielikult välja.

Lisaks alustas Nixon ka külmas sõjas nn pingelõdvendusega (detente). Ta soovis vähendada pingeid USA ja NSV Liidu vahel, et tulevikus saaksid need kaks üliriiki omavahel rahumeelselt kooseksisteerida.

 Aastal 1972 käis Nixon diplomaatilisel visiidil Hiinas. Tema Hiina-külastust peetakse Nixoni üheks eriti suureks välispoliitiliseks võiduks – sel kohtumisel sõlmisid USA ja Hiina teineteisega diplomaatilised suhted, millel tugines USA majanduslik edu 1980. aastatel ning millel tugineb USA majandus suurel määral tänapäevalgi.

Samal aastal kohtus Nixon ka NSV Liidu juhi Leonid Brežneviga. Nixoni eestvedamisel sõlmiti mitu lepet, mille eesmärgiks USA ja NSV Liidu vaheliste pingete lõdvendamine ning USA ja NSV Liidu vahelise võidurelvastumise lõpetamine.

1972. aasta presidendivalimised George McGoverni vastu võitis Nixon juba meeletu eduga. Rohkem kui 47 miljoni ameeriklase hääled tagasid uskumatu võidu (60,7%). Võib julgelt väita, et Richard Nixon oli sel aastal rahva seas läbi aegade populaarseim poliitik. Ükski USA president ega presidendikandidaat pole ei enne ega pärast sama suutnud korrata. Selline iseteadliku ja sõltumatu poliitiku edu kahtlemata ehmatas nii mõnegi varjuhoidva niiditõmbaja ära.

Küll oleks ilus siinkohal see juubilarilugu lõpetada, kuid paraku seda teha ei ole võimalik.

1973. aastal toimus Watergate’i afäär, mille kaudu peavoolumeedia kaasabil tehti Nixonist kaabakluse ja paranoia sümbol. Kui palju selles kõiges oli belletristikat ja kui palju tõde, ei oska öelda.

 Igasugune teiste isikute ja konkurentide kõnede salvestamine on kahtlemata mitteaktsepteeritav. Miks pidi aga Nixon hakkama konkurentide järele luurama olukorras, kus ta oli absoluutse populaarsuse tipul? Reaalselt miski ju teda ei ohustanud. Ebaloogilisust oli Watergate’i afääris palju.

 Tulemus: 9. augustil 1974 astus president Richard Nixon ametist tagasi. Hüvastijätukõnes ütles Nixon: „Anna endast alati parim, ära kunagi kaota julgust, ära kunagi hädalda. Pea meeles, et teised inimesed võivad sind vihata. Need, kes sind vihkavad, ei võida mitte kunagi, juhul kui sina ei vihka neid. Aga sel juhul hävitad sa iseenda.“

Seda lausungit tasub elu erinevatel hetkedel meeles pidada.

INDREK VEISERIK

Jaga |