Minu mure ja sinu mure

TAAVI REBANE,      26. mai 2004


Paljudel inimestel ulatuvad nende isiklikud mured nii üle pea, et teisi inimesi nendele nagu polekski olemas. Ilmselt just selliste inimeste kirjutatud või tellitud on näiteks sellised lood, mis ilmuvad lehtedes pealkirjade all "Üür vabaks ja lõpp linna priiskavale majaprogrammile". Samalaadseid arvamusavaldusi on ilmunud palju ja mitmel pool.
Väärib tähelepanu, millisele argumentatsioonile selline nõudmine toetub. Arvatakse ju mitmetes majandusringkondades täpselt nii. Et grupile nimega "sundüürnikud" tuleb munitsipaalelamute ehitamine peatada. Majandusminister Meelis Atonen ja terve nn RRR-valitsus on kiitnud heaks üüride piirmäära vabastamise. Varsti, vist juba suvel – puhkuste ajal – jõuab sellesisuline seaduseelnõu ka Riigikogusse.
On kuulda, et pakutakse järgmist lahendust: lasta üüri piirmäär vabaks ning aidata siis toetuste kaudu neid inimesi, kes vabalt kujunevate turuhindade juures endale jõukohast eluaset leida ei suuda. Selline "lahendus" aga ei võta arvesse neid põhjusi, mille tõttu on üldse tekkinud probleem, mida lahendada on vaja. Seega on lahendus juba põhimõtteliselt vale.
Tagastatud eluruumide üürnikud ei ole ju omaenese süül või olude sunnil vaesunud inimeste grupp, kes vajab toetust. Nn sundüürnike küsimuse tekitas omandireformi poolik lahendus. Taastati küll endised omandisuhted – tagastati endistele omanikele või nende pärijatele elamud ja elamispinnad, kuid ei töötatud välja mingit mehhanismi, leevendamaks sellest tekkivaid sotsiaalseid pingeid. Elanikele, kes neis majades elasid, oleks tulnud anda kompensatsioon või uus elamispind, mida saab samuti erastada, nagu kõik teised nõukogude ajal elanud inimesed said.
Neile, kellel korter või maja omal ajal käest võeti, tagastati nende omand, kuid sealjuures võeti omakorda kodu nüüd juba uutelt inimestelt. Nii tekitati uus ülekohus. Tagastatud eluruumide elanikele andis riik lubaduse, et see heastatakse.
Seda lubadust pole riik siiani täitma asunud. Seega ei ole küsimus mitte vaeste toetamises, vaid riik peab omaenda otsuse tõttu ebavõrdsesse olukorda asetatud inimestele tekitatud kahju hüvitama. Muud juttu pole siin vaja ajada.
Muidugi saab iga inimene, kelle sissetulekud võimaldavad, oma eluasememure lahendada turureeglitele vastavalt. Paljud, kellele riigi süül saadud vintsutused muutusid talumatuks, ongi seda teinud. Kuid riik ei saa sadade tuhandete kroonide lettilöömist kodanikelt maksumaksjatelt ultimatiivselt nõuda. Me ei saa nõuda inimestelt sedagi, et nad loobuksid oma õiguspärasest nõudest riigi vastu. Me ei saa nõuda Tallinnalt kui omavalitsuselt elamuprogrammi lõpetamist, enne kui pole välja töötatud vettpidavat riiklikku alternatiivi. Sundüürnike grupi tükeldamine toimetulijateks ja toetust vajavateks ei ole õigusriigile kohane. Seda on tehtud ühekülgselt ja pimesi, et mitte öelda rumalalt. Ei tehtud ju eluruumide tagastamisel mingeid vahesid sisse nõudjate varanduslikku staatust arvestades. Samuti ei arvestatud korterierastajate varanduslikku seisu. Äkki peaks seda tegema hakkama täna?
Sundüürnike vastaste jõudude mõte on primitiivne: turg hoolitseb kõigi, ka sundüürnike eest. Sundüürnikud on aga ainus inimgrupp, kellelt omandireform võttis kõik. Ei võetud veneaegsete majade elanikelt, eramajade omanikelt ega kooperatiivi liikmetelt, vaid üksnes sundüürnikelt. See on seaduslik vägivald, mille riik peab nüüd kinni maksma.
Et sundüürnike küsimust tuleb täna veel arutada, on ebanormaalne. Jah, majad on hakanud omanike käes juba lagunema, sest riik on neile andnud küll omandi, kuid on asetanud nende huvide teele risti ette teise inimese. Need erakonnad, organisatsioonid ja isegi omanikud, kes peavad pühaks inimest, mitte omandit, pole laskunud jõuga ähvardusteni ja väljatõstmisteni. Tulemusena kannatavad mõlemad pooled. Kuid tõenäoliselt mõni täie aruga poliitik ja ärimees siiski mõistab, et me ei saa sundüürnikelt kui Eesti maksumaksjatelt nõuda, et maksku nad omast taskust kinni riigi tekitatud suur materiaalne kahju.
Lühidalt, millal mina oma ema ja vennaga kodu saan – riigilt, mitte Tallinna linnalt? Tõelise kodu, mitte mingi asendusmunitsipaali, mida ei saa erastada?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (96)