Pronksmees, kes jäigi ellu [11, lõpposa]

 21. sajandil jääb suurimaks ühiskonna ees seisvaks proovikiviks Eestist stabiilse mitmerahvuselise kodanikkonnaga riigi kujundamine.

Kolonelleitnant Leo Kunnas, Eesti Päevaleht 14. detsember 2007

11.  osa

Järelsõna

„Me peame endale aru andma, et vähe on riike ja mittesaksakeelseid rahvaid, kes tervitasid 1937.–1941. aastal Hitlerit kui vabastajat. Sama vähe on rahvaid, kes Punaarmee  Läände liikumises 1944–1945 okupeerimisaktsiooni näevad,“ kirjutas arvamusliider Olev Remsu 16. aprillil 2007 SL Õhtulehes.

Tõnismäe sündmuste aegseid ajalehti sirvijale avaldab muljet, kui paljud intelligentsi ja äriringkondade esindajad Ansipi valitsuse käitumise hukka mõistsid.

Ekspeaminister Tiit Vähi kirjutas sama aasta 2. mai Päevalehes: „Valitsuse käitumine on olnud rumal, provokatiivne ja vastuoluline kogu Pronkssõduri saaga jooksul.“ Ta jätkas: „Majandusringkondades üha selgineb Ansipi poliitika lühinägelikkus ja kahjulikkus.“

Need olid prohvetlikud sõnad. 2008. aasta märtsis äriringkondades erilist ärevust tekitanud andmed Eesti kaotatud transiiditulude kohta kinnitavad seda. Pronksisaaga läks meie majandusele maksma üle 7 miljardi krooni. Hea lugeja, sama suur on Tallinna aastaeelarve! Seega – ühe pronkskuju mahavõtmise eest lasime tuulde terve Tallinna aastase raha. Kas pole mitte kõrge hind!?

„Me ületasime piiri, mida venelased taluda ei suutnud. Igal rahval on midagi väga kallist, mille nimel on ta valmis kui mitte kõigeks, siis väga paljuks. Siinsetele venelastele oli selleks Pronkssõdur, kui viimases sõjas tohutute ohvritega saavutatud võidu sümbol. Et seda ei taibanud lihteestlased, seda võib mõista, sest me pole kunagi hiilanud empaatiaga ehk mõistva suhtumisega teistesse.“ See on tsitaat kirjanik Kalle Käsperilt 2007. aasta 5. mai SL Õhtulehes.

Äärmiselt huvitavalt käsitab Tõnismäel juhtunut  teadusmees ja endine Riigikogu liige Mihhail Lotman: „On aeg tõmmata hinge ja püüda mõista, mis tegelikult toimus.“

„Kõik  Öise Vahtkonna toimingud lähtusid sellest, et tegu on sakraalse  paigaga, sidekanaliga, mis ühendab ktoonilist (maa-alust) maailma inimeste maailmaga. Siit ka üks põhjusi, miks mälestusmärki ei tohtinud teisaldada ega surnuid ümber matta: teises kohas see side ei kehti. Nagu ka absurdsena kõlav väide: see (s.t plats Tõnismäel) on meie maa,“ selgitab semiootik venelaste käitumist. Venelased tõepoolest loevad seda hauaplatsi enda omaks, nagu sakslased oma sõdurite haudu Eesti kalmistutel ja meie oma isade langemispaiku Velikije Lukis või Kuramaal. „Tegu on varjatult sakraalse rajatisega ja selle ümber toimuvad tseremooniad on alati kaetud teatud müsteeriumi looriga... Viinavõtmine ausamba juures, ka see toiming on seotud paganlike rituaalidega, mille üheks peegelduseks on peiede komme. Idaslaavi paganluses oli selle rituaali nimi dedõ (vanaisad). Üks Öise Vahtkonna üleskutseid oligi: meie vanaisade haudade kaitsmine!“

Pärast pronksisõja lõppu

 On 2008. aasta kevad. Pronksiöödest on möödas üle aasta, aga keegi pole neid unustanud. Mõned aktiivsemad našistid on saanud oma karistuse, kuid kohtuotsused jäid hulga leebemaks kui need, millega president ja peaminister vene noori ähvardasid. Pronksist sõdur seisab küll kalmistul ja tema juures väga palju ei käida, kuid samas on ta populaarsem kui kunagi varem. Teda tunneb nüüd kogu Euroopa ja vist küll viimane kui inimene naaberriigis Venemaal.

Aga ta ei ole Aljoša, nagu aprillisündmuste päevil keegi teda niimoodi hüüdis ja nüüd ka veel ühele filmile pealkirjaks pandi. „Leinava sõduriga mälestusmärgi püstitamist Tõnismäele korraldas Eesti Korpuse juhtkond. Sõjamehe figuuriks oli  meie spordi suurkuju Kristjan Palusalu. Seega pole mingit õigust nimetada seda mälestusmärki „Aljošaks“ – see on paljudele meestele solvav. Sama solvav, et leidub poliitikuid, kes Venemaale viidud ja omaste juurde elusalt tagasi jõudnud Eesti sõjamehi on nimetanud okupantideks,“ kirjutab endine Riigikogu liige, Tallinna aukodanik            Aino Runge 2007. aasta 21. veebruari Kesknädalas.

Me hindame ajalugu erinevalt. Tundub, et uskuma peaks neid, kes sündmusi ise nägid ja mäletavad. Niisuguseid nagu Aino Runge. Noored teavad eestlaste sõjalugusid vaid Mart Laari õpikute kaudu.

Ka peaminister Ansip unustas end ja nimetas Tõnismäele maetuid küll marodöörideks,  joodikuteks ja bandiitideks ning kahtles, kas pole kirstud üleüldse vaid kaltse täis topitud. Lahtikaevamisel selgus, et kõik kirstud olid täpselt ritta seatud ja heast puust tehtud ning kõigi kommete kohaselt maetud. Hiljem seisid meie ministrid nende „marodööride“ haual auvalves ja asetasid lilli.

„Ajaloo ümberkirjutamine pole kultuurrahvale kohane. Niisugusena, nagu igaühe elulugu oli, tuleb seda kajastadagi – suvalisi luulumõtteid ei tohi ajalooloogikaga segi ajada. See, et 60-aastase rahuaja järel püütakse sõjaaegset ajalugu „korrigeerida“, tundub olevat väärastunud tegelaste tegevus,“ kirjutab 2007. aasta 21. veebruari Kesknädalas Eesti Korpuse veteran, emeriitprofessor dr. med. Joosep Reinaru.

Kahjuks eestlaste uus põlvkond ei taha enam vanarahva tarkust kuulata ja talitab omasoodu. „Ära puutu toda, mida ei tohi puutuda,“ vastab Võrumaa rahvatohter Kaika Laine oma juubelil ajakirjanike küsimusele Pronkssõduri kohta, ja selgitab edasi: “Mis on rahupaika läinud, too olgu rahupaigas!“ – „Sellega võime endale veel suurt pahandust kaela tuua,“ hoiatas tuhandeid inimesi aidanud selgeltnägija.

P.S. Aprill 2008. Eestit on haaranud enneolematu hinnatõus, majanduskasvu kiire langus, rahva elatustaseme järsk allakäik. Valitsus kavandab negatiivset lisaeelarvet. Reformierakonna toetus on viimase aasta madalaim, 43% rahvast loeb Ansipi tööd mitterahuldavaks. Ja kõige selle taustal käib äge vaidlus Vabadussõja monumendi püstitamise üle Harjumäele. Umbes pool avalikkusest on ausambaga rahul, umbes pool vastu. Pronkssõdur lõhestas ühiskonna. Tundub, et  ühendada ei suuda meid ka eestlaste ausammas iseendile.

 Lõpp.

HEIMAR LENK

heimar.lenk@riigikogu.ee

Jaga |