Miks Priit Hõbemägi peaks tagasi astuma?

HEIMAR LENK,      20. november 2002




Eesti Päevalehe peatoimetaja Hõbemägi peaks oma ametist lahkuma põhjusel, et ta eksis hea ajakirjanduse tava vastu ning ei andnud sõna vastulauseks tema ajalehes poriga määritud avaliku elu tegelasele ja pole avaldanud pärast Eesti Päevalehe süüdi mõistnud kohtuotsust nõuetekohast vabandust.

Selle küsimuse, et miks Hõbemägi peaks tagasi astuma, esitas mulle eelmisel nädalal raadiojaama Vaba Euroopa korrespondent. Lugesin oma vastuse telefoni teel raadiostuudio magnetofoni lindile, kuid nagu meil sõltumatute raadiohäälte puhul ikka juhtub, jättis korrespondent minu peasõnumi eetris avaldamata ja pühendas kogu uudislõigu mitte Hõbemäe juhtumile, vaid Keskerakonna ja Kesknädala kriitikale.

Milles Hõbemägi siis eksis?

Esiteks. 8. ja 13. juulil trükkis Eesti Päevaleht ära kaks suurt artiklit, ühe neist isegi esiküljel, milles kallas sopaga üle praeguse valitsuse rahvastikuministri Eldar Efendijevi. Endist tuntud rahvarindelast ja Narvas esimese sinimustvalge lipu heisanud minister tehti kommunistliku partei endiseks liikmeks, Narva muuseumi raha ärastajaks ja ikoonide vargaks ühest õigeusu kirikust.
Peatoimetaja Hõbemägi ei andnud Efendijevile võimalust lehes oma nime puhtaks pesta ja vastulauset avaldada, kuigi ajakirjanduseetika koodeks seda soovitab.

Teiseks. Kui minister kutsus ajakirjanikud ministeeriumisse pressikonverentsile ja saatis kutse ka päevalehele, siis viimane oli nende väheste väljaannete seas, kelle esindaja kohtumisele ei saabunud. Ometi oleks olnud igati tervitatav ja moraalne, kui peatoimetaja oleks ministri mainet valefaktidega määrinud Eesti Päevalehe erikorrespondendi Toomas Kümmeli, välisautori Ahto Siia ja ajakirjanik Antti Oolo pressikonverentsile kohale saatnud. Selleks, et tõde jalule seada.
Päevalehe peatoimetaja ei olnud tõesest informatsiooni saamisest huvitatud ega näidanud üles soovi tema lehes ilmunud valefaktide klaarimiseks, milline kohustus iga väljaandja peatoimetajal lasub.

Kolmandaks. Pärast seda kui Eesti Päevaleht 24. juulil ministri laimamise pärast kohtusse kaevati, ei ilmutanud ajaleht ega peatoimetaja asja vastu minimaalsetki huvi ja kohtusse ei ilmunud. Seepärast oli Tallinna Linnakohus sunnitud 15. oktoobril tegema ajalehte süüdimõistva otsuse tagaselja. Vaevalt et Eesti Päevalehe omanikud peatoimetaja sellise käitumise ja suhtumise Eesti Vabariigi kohtuvõimuheaks kiidavad.
Peatoimetaja Hõbemägi pole üles näidanud vähimatki huvi tema poolt juhitava ajalehe maine kaitsmise vastu ega ilmunud õigluse nimel ka ühtegi korda kohtuistungile, et aidata valitsusliikme meedia poolt määritud nime taastada.

Neljandaks. Kohtuotsus rahuldas Efendijevi hagi ja kohustas Eesti Päevalehte ümber lükkama ministri kohta ajalehes avaldatud ebaõiged andmed ning kohustas toimetuse kulul avaldama ka vastavad parandused. Seni on Eesti Päevalehes ilmunud vaid 7. novembri artikkel "Sõnumeid Narva liinilt", milles peatoimetaja Hõbemägi ajalehe eksimust ja kohtulugu äärmiselt ähmases vormis käsitleb ja lõpetab lubadusega 8. ja 13. juulil avaldatud valeväited Efendijevi kohta ümber lükata. Sõnadega "Siinkohal me seda ka teeme" lõpetab Hõbemägi oma artikli. Tänaseni pole aga ühtegi valeväiteid ümberlükkavat artiklit päevalehes ära trükitud. Sõnu "siinkohal me seda ka teeme" ei saa parimagi soovi korral ametlikuks vabanduseks ministri ees lugeda.
Hõbemägi ei täitnud nõuete kohaselt Tallinna Linnakohtu otsust ega järginud ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksi soovitust klaarida lehes ilmunud valeandmed ja laim samal leheküljel ja samas mahus ning ilma toimetuse poolsete kommentaarideta avaldatava õigustava kirjutise ning vabandusega.

On tähelepanu väärne, et viie kuu jooksul pole Eesti Päevalehele ebameeldivat teemat üles võtnud ükski teine meediaväljaanne. Vaid agentuurid BNS ja ETA avaldasid kaks tagasihoidlikku uudist kohtuprotsessi kohta, milliseid aga ajalehed trükkimata jätsid. Selline on Eesti vaba ajakirjanduse tava ja ringkaitse. Asi ei ületanud uudise künnist, ütles mulle üks toimetaja.
Kuid kujutagem hetkeks, et analoogne lugu juhtunuks näiteks meie põhjanaabrite juures. Et näiteks Soome haridusministrit oleks ühes riigi suuremas päevalehes süüdistatud riigi rahavarguses, ikoonide röövimises ja takktippu veel kuulumises kommunistlikkusse parteisse. Ja kujutagem ette, et see minister oleks andnud selle päevalehe kohtusse ja võitnud. Ja lehte oleks kohustatud nõuete kohaselt vabandama ja ta poleks seda teinud.
Kas demokraatlikus Soomes oleks see lugu uudiskünnise ületanud? Kas ajakirjandusvabas riigis oleks selle juhtiva päevalehe peatoimetaja tagasi astunud?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)