Me valime presidenti kogu Eestile

MARIKA TUUS,      23. august 2006


President Arnold Rüütel toonitas Keskerakonna volikogu ees esinedes, et presidendi rolli on Eestis sageli teadlikult moonutatud. Vääralt tõlgendatakse presidendi põhiseaduslikku ülesannet tagada võimude tasakaal. Võrdselt ohtlik on nii presidendi institutsiooni alavääristamine kui ka tema käsitlemine eksimatu selgeltnägijana või peamiselt riiki välismaal tutvustava müügimehena.

Tegelikult on kõige tähtsam ikkagi presidendikandidaadi ilmavaade. Kui võtta aluseks Euroopa praktika, sobiks presidendiks hästi sotsiaaldemokraat. Aga meie sotsid on Euroopa mastaabis kõige parempoolsemad sotsiaaldemokraadid. Ja nagu ajalugu on näidanud, pole nad iial soovinud ka vasak-tsentristlikes koalitsioonides osaleda. Just sotside mitmekordne ühteheitmine parempoolsete valitsustega ja äärmusliberaalsete jõududega on põhjuseks, miks Eestist pole tekkinud sotsiaalõigluslik heaoluriik.

Segase maailmavaatega presidendikandidaadid
Sots Toomas Hendrik Ilves tegi oma poliitilise debüüdi just parempoolsete põllumeeste seltskonnas. Ja Ilvese parempoolset meelsust kinnitab ka see, et üks tema presidendikandidaadiks esitajatest oli Reformierakond. Võib-olla tõesti ei oska Rüütel Euroopas klaase nõnda hoogsalt kokku lüüa kui Ilves, kuid Eesti inimese hinge ja eluolu viimase poolesaja aasta jooksul tunneb Rüütel kahtlemata paremini kui kaks teist kandidaati kokku.
Res Publica ja nende kandidaadi Ergma seisukohad ja maailmavaade on tänaseni segased. Enne valimisi lehvitati vasakpopulistlikke loosungeid küll presidendi otsevalimisest, õpetajatele topeltpalgast, arstijärjekordade kaotamisest ja pensionäride muretust vanaduspõlvest Vahemere palmide all. Tegelikult osutus see kõik ettekavatsetud pettuseks. Pensionide tõstmist tänastele eakatele käsitletakse raha raiskamisena tulevaste põlvede arvelt. Võib-olla Ergma isegi nii ei mõtle, kuid pensionide tõstmiseks ta Riigikogu saalis oma häält ei andnud. Valides Ergma, valime äraostmatud. Ergma on ka Isamaaliidu kandidaat. Kahjuks on aga Laari valitsuste häbematused veel värskelt meeles. Kõikvõimalikud erastamisskandaalid – riigi strateegiliste ettevõtete mahamüümine, haiglate erastamine, pensionide külmutamine, põllumajanduse hävitamine. Ühelt poolt silmipimestav veneviha, teisalt aga interrindlase Kogani upitamine Isamaaliidu nimekirjas Tallinna volikokku.

Riigilaev on toodud paremkreenist välja
Muidugi ei meeldinud teatud seltskonnale ja ajakirjandusele mitte põrmugi Rüütli võit 2001. aastal, sest hakati kõigutama jõukate ja edukate paati. President Rüütel hakkas riigilaeva paremkreenist välja upitama ja mõtlema ka vaesema rahva peale.
Mäletame, kuidas Siim Kallas rääkis uue eduka põlvkonna ehmatusest ja hirmudest ning koguni vaarao kättemaksust ja Esimese Eesti lahkumisest. Tasapisi hakkas päevavalgele tulema ka Eesti edu klantspildi teine pool. Täna ei kahtle vist keegi, et riik on rohkem tasakaalus kui kunagi varem. Vaid tänu tsentristlikule mõtlemisele sai praeguses valitsuskoalitsioonis võimalikuks ligi 30%-line pensionitõus, tasuta koolitoit ja suund tasuta koolitarvete poole. Käimas on Eesti raudtee tagasivõtmine, ehitatakse kortereid sundüürnikele ja peredele, kes elamispinda osta ei suuda. Tervishoiu ja sotsiaalhooldusse on toodud palju raha juurde.
Kui aga Keskerakond ja Rahvaliit valitsusest välja puksitaks ja võimule tuleb parempoolne president ja parempoolne maailmavaade taas ainuõiguse saaks, tuleksid ju jälle platsile Jüri Mõisa sugused mehed, kes alles paari nädala eest kuulutas Eesti Ekspressis avalikkusele, et Tartu ja Lõuna-Eesti kant on pikemas perspektiivis areneks sobimatu ja kutsus nii nagu 5–6 aastat tagasi kõiki järje peale saamiseks Tallinnasse tulema. Kui seda räägib Isamaaliidu ja Res Publica ühendpartei tuntud liige, kas siis tähendab, et proua Ergma, kui ühiserakonna kandidaat, hakkab presidendiks saades taolist regionaalpoliitikat ka ellu viima?

Riik peab olema inimese jaoks
Praegu süüdistab Reformierakond Savisaart ümarlauapartnerite tüssamises ja topeltmängus. Igal juhul minu mälu tõrgub meenutamast kõiki neid kordi, kus just oravapartei on oma ärihuvide realiseerimiseks ja parempoose poliitika tellijate huvides võimu ümber mänginud, kombineerinud, saadikuid üle meelitanud. Alt on veetud pea kõiki parteisid. Tasub meenutada kas või 2004. aasta võimukriisi Tallinnas, kus näruste tehingutega reedeti Keskerakond.
Rahvaliit on käitunud mõistlikult, paludes Keskerakonna toetust oma kandidaadile. Volikogu selle toetuse ka andis. Jah, Rüütel osutus ka 2001. aastal valituks Keskerakonna häältega ja sotsiaalsemat nägu oleks saanud hakata riigile andma juba hoopis varem, kui Rahvaliit poleks Res Publica ja paremjõudude tollast väljakutset vastu võtnud. Kuid eks ole ka Rukkilillepartei tänaseks oma vigadest õppinud ja on selge, et sarnase maailmavaatega parteid peavad kokku hoidma. Seekord on selle kinnituseks sõlmitud ka ühine koostöölepe. Kindlasti on see teatud poliitilise protsessi algus ja erakondade polariseerumise märk.
Koostööleppe sisuks on sotsiaalse turvalisuse teema laiemalt, sest turvalisus ei ole pelgalt julgeoleku küsimus. See puudutab väga paljusid eluvaldkondi ja eranditult kõiki sotsiaalseid gruppe. Eestimaa inimene vajab turvalisemat keskkonda nii kodus kui tänaval. Tal on õigustatud ootus riigi abile vanaduse, haiguse, töövõimetuse ja ainelise puuduse korral. Talle peab olema kättesaadav hea haridus ning võimalus valida töö- ja elukohta. Erilise tähelepanu all on omavalitsuste tulubaasi tõstmine. Õhukest riiki, mis tavakodaniku vaid iseenese hoolde jätab ja millist viisteist aastat propageeritud, ühisdokument ei toeta. Kõige paremini iseloomustab lepingut Edgar Savisaar ehk ise. „Selle lepingu eesmärgiks on kokku koguda see laiali veetud riik, et inimesed võiksid tunda jälle turvalist, tugevat riiki, mida nad tahtnud on." Lepe ei puuduta praegust koalitsiooni.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)