Kelle toimetulek ei sõltu riigist ja omavalitsusest?

MARGA TIITUS,      01. veebruar 2006


Eks ikka kõigil riigikodanikel sõltub, kuivõrd nad elavad riigis, süsteemis ja alluvad seadustele nii hästi või halvasti, kui nad seda teevad. Vahe on vaid selles, et ühtedel on selles mänguruumis soodsam, teistel mitte.

Loogem siis mänguruum, kus nn nõrgukeste toimetulek ei sõltuks omavalitsustest ja toimetulekutoetustest, millega tegelikult toime ei tulda. Kui see on aga praeguse süsteemi juures võimatu, siis tagagem neile normaalsed tingimused, sest seda on neile võlgu edukad, kuna süsteem on orienteeritud antud ajas ja ruumis nn edukate võimete avaldumiseks ja vajaduste täitmiseks. „Nõrgad" pole sugugi alati „kasutud", „rumalad", „väärastunud" jne, vaid on seda nende olemusega mittesobivas süsteemis, milles ei saa avaneda nende potentsiaal.
Tuletagem meelde, kuidas süsteemid läbi aegade on lasknud näguripäevi näha alles pärast surma tunnustust leidnud loovisiksustel. Muidugi ei ole „uppujate" näol alati tingimata tegemist tulevaste kuulsustega. Kuid ei ole mõistlik toota juurde „elu hammasrattaid" pealiskaudsete ühesuunaliste poliitikate, eluvõõraste projektide, suundade, määruste ja vigaste seadustega. Need toovad kaasa ainult probleeme ja kulusid: kodutuid, närvihaigeid lapsi ja täiskasvanuid, kurjategijaid, narkomaane, joodikuid, tõbiseid, kurnatuid, läbipõlenuid ja enesetapjaid.

Et raha ei jagu, pole õige
Seda tuleb ainult kasutada otstarbekalt. Paremini toimivad lahendused ei jõua kõrgtasemeni, sest abivajajast ja tema probleemist kõrgametnikuni viib pikk ametnikeahel. Miks peaks üks ametnik endale tööd, vastutust ja riski kaela võtma? Ta valib endale sobivama ja näiliselt rohkem efekti andva lahenduse.
Aga lahendusi hakkavad määrama taas demokraatia ja poliitika mängumaad, kuhu abivajajal pääsu pole. Ja survegrupid, kes on ühe või teise ametniku paika pannud. Süsteemi kohmakus on pööratud eelkõige „nõrgukeste" vastu. Nemad ei moodusta survegruppe, nemad ei suuda enda eest seista demokraatia malelaual.

Heategevus võib olla teenäitaja
Heategevus ja nn kolmas sektor oma hea tahtega võivad mõnikord isegi teenäitajateks olla. Eelkõige just siis, kui algataja on ise kokku puutunud mõne „elu hammasrattaga", sellest pääsenud, ellu jäänud ja tal on tekkinud eriline soov nähtus likvideerida. Juhul kui tal on veel jõudu muutusi läbi viia mõne projekti abil, on see rohkem auru väljalaskmine ega asenda süsteemi tegevust.
Kui heategevus kujuneb mõnulemiseks omaenese peegelpildis ja takerdub omaloodud paindumatute dogmade ja bürokraatia taha, siis kaugeneb heategevus abivajajatest samuti, nagu süsteem on ennast neist distantseerinud.

Seda elu peab ise elama
Edasiviivad muudatused sünnivad siis, kui tuntakse abivajajate elu. Paraku ei oleks õiglane nõuda linnapealt või kellelt tahes prükkaritega vennastumist. Ei aitaks ka paar väljasõitu prügimäele või mujale.
Ühelgi ametnikul ei ole ähmastki ettekujutust selle elu nüanssidest. Ka siis mitte, kui ta loeb kaebusi, ettekandeid, statistilisi aruandeid ja aeg-ajalt hälvikuid külastab. Keegi ei oska luua endale tervikpilti: mitte ainult kõrgametnik, vaid ka see, kes teenib 5000 krooni kuus, isegi 3000 krooniga kuus elab inimene hoopis teistsugust elu kui see, kelle „toimetulek" sõltub 750 kroonist või kel pole sedagi. Jah, aeg-ajalt kohtuvad nad Balti jaama turul, kuid ühist pole neil rohkem kui teadmine selle turu hindadest.
Ka sotsiaaltöötajate ettepanekud ei läbi sageli ahelikku kõrgtasandini demokraatlike poliitiliste mängureeglite mänguaias – alluvusvahekord tagab, et liigne aktiivsus võib lõppeda nende eneste sattumisega ullikeste hulka.
Ehk peaksid positiivse tahtega kõrgametnikel olema nõunikud otse rahva seast? Inimesed, kes suudavad neisse oludesse sukelduda, heidikutega suhelda, määrata kitsaskohtade põhjused, hoolida neist, kelle olude parandamiseks nad töötavad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)