Liberaalide fraktsiooni nimel kõneles Europarlamendis Siiri Oviir

16. mai 2007


9. mail Euroopa Parlamendi täiskogu osaistungjärgul Brüsselis toimus erakorraline Eesti-teemaline arutelu, kus Euroopa Parlamendi liberaalide ja demokraatide fraktsiooni poolt pidas kõne Siiri Oviir.

„Tunni aja pärast asume arutama resolutsiooniettepanekuid, mis käsitlevad Euroopa Liidu ja Venemaa eelseisvat tippkohtumist. Kui me räägime Euroopa Liidu suhetest Venemaaga, siis peame täna kindlasti rääkima ka aprillikuu lõpupäevade sündmustest Eestis; mööda ei saa minna ka nende põhjustest.

Mälestusmärk pronkssõduriga püstitati Nõukogude võimu poolt 1947. a Tallinna vabastajate auks. "Tallinna vabastamine" oli tegelikult Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944, mil Tallinna elamispinnast hävis 40% ja sadu süütuid elanikke hukkus. Eestlastelt võeti iseseisev riik, natsi- Saksamaa okupatsioon asendus stalinistliku Vene okupatsiooniga.

Venemaa president Vladimir Putin hoiatas täna Moskvas peetud kõnes ajaloo ümberkirjutamise eest. Alltekst oli loomulikult suunatud Eestile, küllap ka EL-ile.

Kas Eesti kirjutab ajalugu ümber, teisaldades mälestusmärki sõjaväekalmistule? Ei, ja veelkord ei!

Tallinna ühele keskväljakuist püstitati mälestusmärk sõdur-vabastajatele pärast seda, kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, küüditanud Siberisse kümneid tuhandeid inimesi, ka imikuid ja rauku. Meil pole perekonda, kellest repressioonid oleksid mööda läinud. Minu isa küüditati Siberisse 1941. aastal, tagasi koju tuli ta 21 aastat hiljem. Minu vana-vanaema hakkas pärast Stalini surma Siberist jalgsi tagasi koju tulema. Pere leidis ta ühel õhtul töölt tulles trepil istumas, aga surnuna. Olin väike tüdruk, aga see kurb mälestuspilt ei ole mu südamest kustunud.

Erinev minevik, üks tulevik

Pronkssõdur kui vabastajatele püstitatud mälestusmärk on paljudele eestlastele väga valusate läbielamiste sümbol.
Kas saame loota ja nõuda, et eestlaste südames oleks see sammas seotud riigi ja rahva vabastamisega? Ei, ja veelkord ei!

Kas repressioonide tunnistamise ootus ja nende ohvrite mäletamine on ajaloo ümberkirjutamine? Ei, ei ole!

See on meie rahva ajalugu. See on osa ka Euroopa ajaloost.

Ometigi ei sõdi eestlane mälestusmärkidega, ja nii seisis Pronkssõdur ka viieteistkümne Eesti iseseisvumisaasta vältel väljakul edasi. Me mõistame ka neid vene inimesi, kes täna langetavad pea oma sõjas hukkunud omaste mälestuseks. Teine maailmasõda oli meie kõigi ühine tragöödia.

Meil, Eesti tänastel elanikel, on erinev minevik, kuid meil, Eesti elanikel, kõigil, kes me sel maal elame ja seda oma koduks peame, on ühine tulevik. Me ei tohi lasta vaenuõhutajatel seda rikkuda. Ühel riigil ei saa olla kaht tulevikku.

Mis siis toimus?

Monumendikriis lahvatas täna aasta tagasi, kui ekstremistide kogunemine Nõukogude Liidu lippudega muutis selle monumendi hukkunute mälestusmärgist okupatsiooni võidumärgiks ning see muutus sellisena pidevaks pingeallikaks. Kuni selle ajani kogunesid seal igal aastal punaveteranid ja, vaatamata sellele, et haual tarvitati alkoholi, vahel tantsitigi, ei sekkunud politsei kunagi.

26. aprilli öösel algasid rahutused Tallinna kesklinnas, mis hiljem kandusid, õnneks väiksemas mahus, ka mõnesse piirilinna. Lõhuti kõike, mis ette jäi: autosid, bussipaviljone, peamiselt aga aknaid. Noortekambad tungisid kauplustesse ja varastasid kõike, eriti „populaarsed" olid alkoholikauplused, aga ka näiteks Armani ja Hugo Bossi rõivad ning juveelikauplused.

Et elame meediaajastul, siis sai see kõik ka jäädvustatud ja kanti üle TV-s.

Vene rünnakuvahendid

Politsei sekkus alles siis, kui noortejõugud muutusid ülemäära agressiivseks. Kasutati kumminuiasid ja veekahureid. Tulirelvi ei kasutatud.

Sel ööl, vastu hommikut, lahkus Pronkssõdur Tõnismäelt sõjaväekalmistule.

Sellele järgnes Venemaa propagandarünnak, mida mul kui vene keelt kõnelejal oli võimalus jälgida ka venekeelsetest TV kanalitest ja ajalehtedest, mille eurofoobiline taust oli ilmne.

Siis algasid rünnakud Eesti saatkondade pihta, Eesti saatkonna piiramine Moskvas, peamiselt Kremli poolt toetatud noorteorganisatsiooni „Naši" poolt.

Rebiti maha Eesti rahvuslipp, saatkonnahoonet loobiti kõikvõimalike asjadega, saatkond blokeeriti täielikult, inimesi ei lastud sisse ega välja, seinale kirjutati "Jõudsime Berliini, jõuame ka Tallinna!". Rünnati nii Eesti suursaadikut kui ka Rootsi saadiku autot, kui ta üritas Eesti saatkonda sõita.

Sellega rikuti jämedalt 1961. a Viini diplomaatilise puutumatuse konventsiooni.

Saatkonna blokaad lõpetati eelmisel reedel, pärast EL-i ja eesistujamaa sekkumist.

Viimastel päevadel toimus küberrünnak Eesti valitsusasutuste kodulehekülgede ja serverite vastu. On kindlaks tehtud, et vähemalt osaliselt tulevad need ründed Venemaa presidendi ja administratsiooni IP-aadressidelt.

Eestit külastas eelmisel nädalal ka Vene Riigiduuma delegatsioon, kes esialgsel kokkuleppel pidi koos Eesti kolleegidega otsima lahendusi tekkinud kriisile. Selle asemel aga esineti avaldustega, milles nõuti Eesti valitsuse tagasiastumist, mis on väga otseselt sekkumine teise riigi siseasjadesse. Samuti vandaalide tingimusteta vabastamist ja vabandamist tekkinud rahutuste pärast.

Rünnak ka EL-i vastu

Lõpetuseks: tänaseks on pronkssõdur üles pandud Tallinna sõjaväekalmistule. 12 anonüümse sõduri kirstud on Tõnismäe trollipeatuse alt välja kaevatud ja konserveeritud, et lähemas tulevikus vajadusel tuvastada isikud ja tsiviliseeritud kombel need matta auväärsele kohale kaitseväekalmistul või langenu kodumulda.

Kirjeldatu pole ainult Venemaa propagandarünnak Eesti vastu ega Eesti–Vene kahepoolne küsimus. See on Venemaa agressiivseks muutunud välispoliitika, mis ühest küljest vajab vaenlast (Eestist ongi saanud küsitluste järgi vaenlane nr. 1), et oma siseprobleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida, ja, teisest küljest, testida EL-i tugevust ja ühtsust.

Täna sõltub palju sellest, kui ühtsena Euroopa Liit ennast näitab. Ma tänan kõiki, kes meid on toetanud ja toetavad."


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)