Valitsus loodab Kadrile

KADRI MUST,      24. november 2004


Iga aasta novembrikuu lõpupoolel hakkavad ümbritsevad inimesed erilist tähelepanu pöörama minu eesnimele. Midagi taolist on kogenud arvatavasti veel vaid Jürid, Jaanid ning Mardid. Ma kannan ühte Eesti populaarsematest naisenimedest, eestindust Katariinast. See algne Püha Katariina on muuhulgas ka naisõpilaste kaitsepühak.

Naisõpilaste kaitsepühaku nime populaarsus tundub Eestis vägagi põhjendatuna – haridust on peetud meie suurimaks ressursiks. Siiski on viimasel ajal hakanud uhkusenoot alla jääma muretoonile, kui räägitakse Eesti hariduse tasemest. Vahest tundub, et pühakule sobibki veel vaid loota.

Tänaseks valupunktiks hariduses on üldiselt kättesaadava hariduse asendumine vähestele ligipääsetava õppega. Mitte igal pool pole võimalik saada võrdsel tasemel head haridust. Kui ma mõtlen oma eakaaslastele, kellest tänaseks on saanud kõrgharidusega noored spetsialistid, siis enamik neist on pärit väikelinnadest ja maalt. Paljudest maakoolidest, kus nemad said konkurentsivõimelise põhihariduse, on tänaseks saanud lastele hariduslik ummiktee. Üks minu maa-tuttav saatis oma lapse juba kaheksandas klassis linnakooli, sest nende kodukoolist pole mitme aasta jooksul ükski üheksanda klassi lõpetaja suutnud gümnaasiumikatseid edukalt läbida.

Sellises olukorras pole suure kära ja kinnisvaraärimeeste abiga alustatud koolide remont lahendus. Lauri Leesi, kahtlemata autoriteet haridusküsimustes, väidab, et lahendus on õpetajate töö väärilises hindamises. Mitu minu ülikooli-aegset õpingukaaslast läks pärast lõpetamist õpetajaks. Mõni neist ka maagümnaasiumidesse. Paraku ei pidanud nad kaua vastu. Lahkumise põhjuseks polnud palk – maakoha taustsüsteemis polegi see õpetajal nii halb. Põhjuseks said tühjad õhtud, mil polnud midagi teha peale õpilaste kirjatööde parandamise. Kõik sõbrad, teatrietendused, kontserdid ja näitused jäid maha kas Tartusse või Tallinna.

KESKMÕTE:
Kaitsepühak Katariina asemel võiks meil olla valitsus, kes tõesti koolis käivate tüdrukute eest hoolitseb, selmet sumbuda aktsiaseltsidesse ja teistesse puuslikesse.

Kas ei peaks haridusminister, selle asemel et olemasolevaid õpetajad erinevate reformidega väntsutada, mõtlema hoopis, kuidas noori õpetajaid juurde saada. Luues kas või eriprogrammi, mis aitab maakoolidel noori pedagooge nelja-viie kaupa värvata. Selline kogus värsket verd annaks konkreetsele koolile kindlasti positiivse impulsi, lisaks aitaks noortel pedagoogidel omataoliste seltskond paremini kohaneda ja miks mitte saada mootoriks laiemale seltsielule piirkonnas. Reaalsus on ka see, et mitmes koolis just 4–5 õpetajat puudu ongi.

Hea pedagoog on kooli süda, kuid koolid on lisaks hariduse andmise kohale ka paigaks, kus lastes kujuneb välja kuuluvustunne. See on koht, mis peaks sisendama solidaarsustunnet oma kaaslastega. Seetõttu ei ole tasuta koolilõuna idee vaid nn komm, millega muidu koolist kõrvale hoidvaid murelapsi õppehoonesse meelitada. Soe lõuna kõigile lastele on üdini loomulik, sest pole ühtegi last, kellel seitsmetunnise koolipäeva jooksul kõht tühjaks ei läheks.
See on üks asi, mille eest meie saadikud möödunud nädalal Riigikogus ööistungitel võitlesid. Kas suudab keegi valitsusliidu saadikutest seletada, miks viienda klassi laps ei vääri korraga enam toitu? Ent ilma igasuguse soovita antud küsimust arutada rullisid nad taas kord kõigist ettepanekutest üle.

Eesti rahvakommetest on teada, et kui kadrisante tuppa ei lastud, tassiti ukse ette puuvirn. Kui koalitsioon ei pidanud opositsiooni põhimõttelisi ettepanekuid millekski, peeti tõsine lahing sadade parandusettepanekutega. Nii ühel kui teisel juhul oleks ukse avamine toonud enam kasu. Kaitsepühak Katariina asemel võiks meil olla valitsus, kes tõesti valdkonna eest hoolt kannab, selle asemel et sumbuda aktsiaseltsidesse ja teistesse puuslikesse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (15)