Peapiiskop Andres Põder: Teisitimõtlejad ja opositsioon võivad sattuda ohtu

Austatud minister! Pöördun Teie poole seoses karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, vangistusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõuga, mis on kooskõlastusringil, kuid millest kirik, kellel on antud seadusega otsene puutumus (seadus käsitleb ka usutunnistusega seotud vihkamise või vaenu õhutamist), on kahjuks välja jäetud.

Hindan ja pean vajalikuks valitsuse samme, mis püüavad suurendada kodanike au, väärikuse ja turvalisuse kaitset ja vähendada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist. Samas olen seisukohal, et inimväärikuse möödapääsmatuks eelduseks on õigus omada ja väljendada arvamusi ja veendumusi, teades, et „kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele" (EV Põhiseadus), seega mõtte-, sõna- ja usuvabadus.

Leian, et kehtiv karistusseadustiku säte, mille kohaselt vihkamisele, vägivallale ja diskrimineerimisele õhutamine toob kaasa kriminaalvastutuse vaid juhul, kui sellega põhjustatakse oht isiku elule, tervisele või varale, on igati tasakaalustatud ja vastab demokraatliku ühiskonna põhimõtetele.

Seadusemuudatus, millega kriminaliseeritakse mõtteavaldused, millega sellist ohtu ei kaasne, võib - mõnede Lääne-Euroopa riikide ja Venemaa näidetel - osutuda ohuks demokraatiale. Pigem peaks vaba Eesti oma seadusloomes juhinduma klassikalisest põhimõttest: „Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma sinu õigust öelda seda, mida sa ütled." (Voltaire)

Ei ole selge, millega tagatakse, et taolist sätet ei võidaks mingis olukorras kasutada ära teisitimõtlejate, opositsiooni ja nn äärmuslaste vastu, kvalifitseerides neid poliitilise või usulise vihkamise õhutajaiks. Toon mõned näited, mis puudutavad kirikut.

Enamus Eestis tegutsevatest usulistest ühendustest keelab tegusid, mis võivad olla isegi õiguslikult reguleeritud (abort, seksuaalvahekord väljaspool abielu või samasoolise inimesega). Taolist ajaloolistel usulistel baastekstidel rajanevat veendumust kuulutades tekib usulistel ühendustel paratamatult konflikt taolisi tegusid toime panevate inimestega või nende ühendustega. Seega tekib oht, et usuliste ühenduste olemuslikke veendumusi väljendavat kuulutust või sellega kaasnevaid tegusid tõlgendatakse eelnõu seletuskirjas viidatud Gordon Allporti skaala esimeste astmetena: avalikult peetav jutlus, milles hoiatatakse patu tegemise eest ning ähvardatakse igavikulise karistusega - „vihakõne", keeld osaleda teatud usulisel talitusel - „vältimine", ning keeld töötada teatud ametikohal - „diskrimineerimine".

Ligi aasta menetleb soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik avaldust, kus EELK-d süüdistatakse sisuliselt võrdõiguslikkuse seaduse rikkumises. Ning kui volinik nüüd miskipärast arvaks, et EELK ongi seaduserikkuja, siis teatud tõlgenduste pinnalt saab EELK-le inkrimineerida selle pinnalt (kui muidugi seadust muudetakse) süstemaatilise süülise käitumise.

Selline lähenemine piirab ka vaba mõttevahetust ajakirjanduses, kus vihakõnelejaks liigitub näiteks nii Peeter Mardna - „Minu õpingute ajal pidas Tartu ülikooli psühhiaatriaprofessor Elmar Karu omasooiharust haiguseks" http://www.elukiri.ee/0909/esileht/10075746.php, kui ka homoaktivist, kes diagnoosib Mardnal tema sõnade põhjal patoloogilise psüühikahäire - homofoobia. Niisuguste seisukohtadega ei tarvitse nõustuda ja neid võib moraalselt taunida, kuid nende liigitamine kuriteoks on liiast.

Teen ettepaneku jääda antud küsimuses senise karistusseadustiku sõnastuse juurde. Olen seisukohal, et vihkamise ja vaenu vastu tuleb võidelda eelkõige pedagoogiliste ja moraalsete vahenditega. Ka kirik püüab anda ühiskonna tervendamisse, sealhulgas vastastikkuse mõistmise, austuse ja lugupidamise suurendamisse, oma parima.[---]

Lugupidamisega

Andres Põder

Jaga |