Kas tõesti Eesti esiketser?

 Aastaid hiljem erasektoris sünge masu haardesse sattununa kaotasin esmalt töö ja siis kodu. Sotsiaalametnikud pakkusid voodikohta kodutute varjupaigas. Kuid tingimusel, et oma kaks karvast sõpra tänavale viskan. Kolm aastat ootasin tänavaletõstmist, samal ajal üritades erinevatelt kohtuinstantsidelt inimlikkust paluda. Veenvalt sai endale tõestatud, et meie riigi jaoks Euroopa sotsiaalhartat ei eksisteeri.

 Lõpuks, viimase lootusega leida abi Tallinna linnapealt, sellelt kollilt, sammusin linnavalitsusse. Allkorrusel pareeriti koheselt: linnapea on ju nii-nii kõrge ametnik, saagu ma ometi aru! Minu asjadega tegeldakse märksa madalamal, teatas tähtis proua, kes jagas külastajatele rinnasilte. Mõtisklesin linnaasutusest lahkudes, kui kõrgel ja kaugel linnakodanikust võiks üks rahva teener asuda.

 Jäi veel vaid üks, täiesti lootuseta näiv appikarje. Saatsin kirja otse Eesti esiketserile. Vastus tuli 15 minutiga. Ja ma tean, et on teisigi, kellele ta on vastanud.

 Kaledast masuajast on meeles üks seik. Nimelt korraldas Delfi eksperimendi, saates 12 riigikogulasele, nende hulgas Kadri Simson, keskealise töötu mehe küsimuse: kuidas hakkama saada? Vaese mehe kirjale vastas kolm rahvasaadikut, Kadrit nende seas polnud. Olgugi et kiri oli väljamõeldis – „pisiasjades” meid elus testitaksegi. Kes pisikest ei märka, see suureks ei saa.

 Keni ja harituid inimesi on meie maal küllaga. Kuid kui palju on Eestimaal inimesi, kes mõtlevad suurelt ja otsustavad julgelt? Maal, kus hirmunud orja geen, olgem ausad, on eestlaste DNA-st visa kaduma? Kardan, et väga julgeid eriti pole. Edgar Savisaar on aga selline kindlasti.

 AVE VOOLAID

Jaga |