Nädala juubilar ERVIN ABEL 80

Eesti üks kõigi aegade koomilisim koomik Ervin Abel sündis 8. novembril 1929 Narvas. Koolis käis Rakveres, kus osales ka näiteringis. 1948-1953 õppis Moskvas riiklikus teatrikunstiinstituudis GITIS. Temaga samal kursusel olid Jaanus Orgulas, Ita Ever, Kaljo Kiisk, Silvia Laidla, Grigori Kromanov jt. Pärast teatrikooli töötas üle kümne aasta Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris, kus esimeseks ja kuulsaimaks rollis sai Jorh Aadniel Kiir - Oskar Lutsu igihalja „Kevade" dramatiseeringus.

Mõni aeg hiljem, kui Arvo Kruusement väntas 1969. aastal samanimelise mängufilmi, mängis Abel juba papa Kiirt.  Sellelt tegelaselt pärinebki kurikuulus „kurradi-kurrat!".

1966. aastast kuni surmani 1984. aastal oli Ervin Abel Eesti Riikliku Filharmoonia palgal. Koos Sulev Nõmmiku, Vello Viisimaa, Jaanus Orgulase ja teistega esines ta ülimenukates  estraadiprogrammides.

Eriliselt tuntakse Ervin Abelit aga tänu tema mängitud filmirollidele. Meenuvad „Tallinnfilmi" ja Eesti Televisiooni linateosed „Vallatud kurvid", „Viini postmark", „Noor pensionär", „Mehed ei nuta", „Siin me oleme". Mainimata ei saa jätta ka „Kevadet" ning „Suve". Mõlemas kehastas ta Jorh Aadniel Kiire papat. „Kevades" vandus tulist kurja, kui sai teada, et köstriisand mitte sugugi ei pea poeg-Kiire poolt Joosep Tootsilt õunte eest lunastatud eriti uhkeid nimesid - Kolumbust ja Krisostoomust - ristimiskõlvuliseks. „Suves" aga jootis sedasama Tootsi, kes Kiirele külla oli tulnud, lambiõlitatud kohviga.

Too pikk ja vibalik koomik ei pidanud mitte midagi erilist tegemagi, et vaatajates naeru esile kutsuda - tal oli vaja vaid lavale või ekraanile ilmuda. Peamiselt oli just tema faktuur see, mis rahva esimesest hetkest naerma ajas.

Vapustav naerutamistandem kujunes Ervin Abelist ja Sulev Nõmmikust - üks pikk ja ülikõhn, teine lühike ja masajam. "Siin on midagi korrast ära - selle koha peal peaks olema muskel!" väitis professor, keda filmis "Mehed ei nuta" mängis Nõmmik, arstlikule kolleegiuumile, kui oli pikalt ja põhjalikult uurinud Abeli kehastatud patsiendi käsivart.

Ervin Abeli tähetund oli eelmise sajandi kuuekümnendate aastate lõpul ja seitsmekümnendatel. Mängufilmis "Noor pensionär" mängis ta endist balletiartisti, kes, olles lõpetanud lavakarjääri, üritab alustada uut tööelu, proovis olla  transporditööline ja isegi hobusetalitaja ning jäi lõpuks pidama lapsehoidjaametil. See kõik tõi kaasa kuhjaga seiklusi, kus kangelasel tuli küll poksida, küll teha mootorrattal ringrajavõidusõitu. Peale selle rolli mängis Abel tolles filmis veel tervet rida personaaže, kusjuures ükski neist ei korranud teist.

Või "Mehed ei nuta". Kes ei mäletaks seda ühtaegu pisarateni koomilist, kuid samas liigutavat unetut, keda Abel mängis. Inimest, kes selleks, et peletada oma üksindust, otsib endas aina uusi haigusi ja hädasid. Noh, kõige tavalisem hüpohondrik, kes on ennast tõepoolest haigeks „ravinud"!  Minul isiklikult valutas iga kord kõht naerust ja olid silmamunad märjad, kui kõlas Abeli monoloog sellest, et peale südame- ja veresoonkonnahaiguste olla tal veel sapp, põrn, magu ja närvisüsteem ning et need on vaid kroonilised haigused, sest peale selle teeb talle aga muret veel... Või episood, kus hädaline seletas meditsiiniõele, keda mängis Lia Laats, miks ei saa tööl käia: ta olevat selleks lihtsalt liiga andekas...

Krooni Abeli filmikarjäärile pani "Siin me oleme". Kes ei mäletaks tema partneri Lia Laatsi legendaarseks saanud fraase, mida omal ajal igal võimalikul ja võimatul moel kasutati: "John, lase vesi välja!" või "Me oleme Tallinnast ja me maksame!"? Kui ei mäleta, siis on võimalik poest osta DVD ja taas meelde tuletada.

Meenub ka terve hulk televisiooniintermeediume, kus Ervin Abel mängis ja mida vana-aastaõhtuti kõik pikisilmi ootasid. Ikka oli ta kordumatu - kas kehastudes džigitiks või madruseks, kes esitas "vennasrahvaste tantse", või mängides  joodikut, kes toidupoe kassasabas seistes oma viina vaikselt ära joob (lihtsalt kolepikk järjekord oli!) ja kellele kassanäitsik püüab selgeks teha, et selles poes taarat vastu ei võeta...

8. novembril saanuks Ervin Abel 80-aastaseks. Kahjuks viis  raske surmahaigus selle geniaalse koomiku, kes naerutas inimesi, kuigi ise polnudki teab mis naerulembene, meie hulgast juba väga ammu. Ta polnud siis isegi mitte 55.

IVARI VEE

Jaga |