Evelyn Sepp: Eesti käitus Eurovisionil kui kamp matse

 Ah et viinamarjad on hapud? Ei ole. Saaks ja tahaks küll, kui ka Rahvusringhäälingu kohaliku Eurovisioni-eelvõistluse korraldajad oma kodutöö julgeksid, oskaksid või tahaksid ära teha.

Küsimus, kas Eesti peaks järgmisel Eurovisionil osalema, on umbes sama tobe, kui siis, kui Eesti ei võidaks olümpiamängudelt ühtegi medalit, me alustaks tõsimeeli tormilist arutelu, kas ehk ei peaks Eesti järgmistest olümpiamängudest enam osa võtma!
Eesti jaoks ei ole Eurovision lauluvõistlus. Muidugi ei ole! See ei ole seda ka ülejäänud Euroopa jaoks. See võistlus on pisut poliitikat, üksjagu meelelahutust, aga peamiselt suur riikide reklaamiprojekt. Umbes viissada miljonit korda suurem, mõjukam ja tõhusam kui oli meie kurikuulus märgikampaania Welcome to Estonia.

Tanel Padar ja Dave Benton

on oma Eurovisioni-võiduga enam ära teinud kui ükski teine mainekampaania seda teha suutnuks või ka tulevikus ilmselt teeb.

Ma ei teagi, mille üle ma rohkem kurvastan või rõõmustan. Kas selle üle, et Eestit selline projekt esindas, või selle üle, et me sellise lauluga finaali ei pääsenud. Tõesti – niisuguse asja pärast oli pisut häbi eestlane olla küll.

Tegijad ju iseenesest toredad inimesed kõik, aga üllatuslikult osutus selleaastane finaal enam kui oodanuks – ikkagi lauluvõistluseks.

Eesti seevastu käitus kui kamp matse, kes on läinud Klubi söögilaua äärde kõhutuult välja laskma.

Poliitikat küll, jah, oli ka, aga esimesed kolm ja ka järgmised neli-viis olid popmuusika skaalas ja võrrelduna teistega ikkagi rohkem laulud.

Grotesk ja külapoe ropp huumor

ei olnud see, millega rahvusvahelise auditooriumi ees loorbereid lõigata, liiatigi kui su enda tuntus on üsna olematu ja riigi maine umbes selline, et just-just said inimesed seal maal teada, mis asi on kahvel ja nuga. Eesti tuntus isegi Euroopas on üsna olematu ja kui, siis viimatine „mainekampaania“ oli paraku möödunud aasta aprillisündmustega seotu.

Eesti Ettevõtluse Arendamise SA poolt 150 miljoni krooni eest korraldatav mainekampaania on hea, kuid võimalus, mis Eurovisionil nõmetsemisega ära raisati, tõi kaudselt kahju suurusjärkude võrra rohkem.

Nii tundub seda enam, et maksumaksja raha eest päris sellist pulli rohkem küll Eesti endale lubada ei tohiks!

Andekad muusikud,

lavastajad, laulukirjutajad on vahend, mis toob ka neile endile õnnestumise korral kasu ja sära, elavdab Eesti muusikaelu, aga peaeesmärk on ikkagi Eesti  tutvustamine.

Olgu Eurovisioni nimi lauluvõistlus, aga tegu on ikkagi peamiselt riikide maineprojektiga. Ja ilmselt oleks ka Rahvusringhäälingul taas aeg sellesse nii ka suhtuda. Ja kui probleemid avatuma mõtlemisega organisatsioonisiseselt ületatavad ei ole, tuleb ilmselt hobuseid vahetada. Midagi ei ole teha! Seekord otsigem ikka läbikukkumises süüd iseenda kodust, mitte rahvusvahelisest imperialismist ja maailmapoliitikast …

NAABER SOOME: Rokibänd „Teräsbetoni“ esines kompleksivabalt ja sai edasi finaali. Samuti oli edukas meie naaber Läti. Venemaast rääkimata.  Ilusaid laule oli seekord palju, ja on rõõm tõdeda, et 54. kontserdile vastu minev Eurovision elab halvustamisele vaatamata edasi.

EVELYN SEPP

http://www.sisering.blogspot.com

Jaga |