Hoiame kokku!

EVELYN SEPP,      25. august 2004


Pange tähele: mitte ainult spordis ei ole nii, et võit kuulub kogu rahvale, aga kaotusevalu tuleb igaühel endal kanda ja kannatada. See on nii ka poliitikas ja küllap paljudes teisteski eluvaldkondades. Sarnasusi spordi ja poliitika vahel leiab teisigi. Mõlemas luuakse avalikkuse ees ja abil kangelasi ja sarnaselt neid ka surmatakse. Ja mõlema puhul jääb alati õhku küsimus – mis on sel pistmist tegelikkusega.

XXVIII olümpiamängud pole küll veel lõppenud, kuid rea altminekute kõrval on vähemalt 2 medalit Eestil juba taskus. Just nimelt – neid ju peetakse Eesti, mitte kahe kange mehe medaliteks. Samas kui mitmeid teisi sportlasi nimetatakse avalikes foorumites üsna valimatult "olümpiaturistideks", kes Ateenas lullitavad meie "maksumaksja" raha eest.

Meenutagem sedagi, millised sapised toonid kõlasid eetris, leheveergudel ja mujal kommentaariumides, kui selgus lõplik olümpiadelegatsiooni suurus. Kujutage ette - 42 sportlast! Ja juba ette pilluti arutuid kriitikanooli.

Paraku unustades peamise - Ateenasse läksid 42 parimat meie endi hulgas. Ülejäänud 1, 4 miljonit jäi ju maha. Järelikult olid kojujääjad veel kehvemad.

Samas arvutasid aga teadlased välja, et silmas pidades Eesti väiksust ja ressursside nappust, on tõenäosus medaliteks nullilähedane.

Eks täna kangelase staatusesse tõusnud mehigi sikutati sabast – et nagu vana nomenklatuur, lähevad reisima vaid vanade teenete eest jne. Nüüdseks on nad aga veelkord oma sisu näidanud. Ja ka meil oleks ausam enestele tunnistada, et medalivõidud ei tulnud Eestile mitte sel põhjusel, et "Eesti on nii kõva spordiriik", vaid et juhtus olema kaks kanget meest, kes võtsid aastatepikkuse töö ja isiklike ohvrite eest neile kuuluva, meie kõigi – Eesti kiuste.

Kui nende kaotused olnuks vaid nende, siis olgu ka nende võidud vaid nende, mitte meie ühise pingutuse vili. Meie siin pole peale kirumise ja kiibitsemie suurt midagi teinud.

Isegi toimivat ja toetavat spordisüsteemi mitte. Rääkimata eeldustest , et igaüks võiks rahakoti paksusest sõltumatult hoida oma, s.t. rahvatervist.

Selge on see, et iga sportlase etteaste vajab ja väärib väga põhjalikku analüüsi. Loomulikult ka asjakohast kriitikat, aga hoidkem seejuures kokku – kõik need 42 sportlast on omamoodi kangelased. Nad tulevad tagasi, innustavad kümneid, sadu ja tuhandeid lapsi ja noori olema paremad ja saama parimateks.

Juba ainuüksi selle missiooni eest väärivad nad meie ühist lugupidavat suhtumist, s.t. ka lugupidavat kriitikat. Meie siin ju ei ole Ateenas üles astunud, meil ei ole sellest midagi rääkida ja ma kardan, et eeskujud tugitoolispordis ei ole just kõige innustavamad. Aga meie kõik koos saame kaasa aidata uute kangelaste – eeskujude loomisele, tervete, tublide ja lugupidavate laste kasvamisele. See ei ole kallis hind, et olla pisut tolerantsem ja enesekriitilisem.

Siiski üks asi veel - ärgem laskem end petta ja medalisäral uinutada. Kõik mis hiilgab pole ju veel kuld. Eesti ei ole vaatamata lausa medalisajule – meie väiksust arvetades - mingi spordiriik. Eesti on väsinud, riskikäitumist kurnatud, stessist hullumas, AIDSIST läbiuuristatud haige ühiskond.

Seega tähtsustades vaid medaleid ja üksikuid õnnelikke sähvatusi me ainult näime tublid. Vaadates aga asju lähemalt me seda tegelikult ei ole. See on ka üks põhjus, miks paljudel meie hulgast on mõnikord raske mõista avalikkuses ülesköetud ootuste või ebakõlade tagamaid. Pean silmas olukorda, kus loodetud tiitlivõidud ja medalilootused ei täitu. Nagu see muide enamikel juhtudel läheb. Need lootused aga ei saagi täituda, sest seni oleme me üleliia tähtsaks pidanud "näimist", mitte aga "olemist". Olema, näiteks spordiriik, hakkame me siis, kui me õpime iseennast, oma lähedasi hoidma ja säästma. Kui me võtame ja hoiame aega, et ladudada tugev vundament, kui me ei looda mitte ainult õnnelikele juhustele. Võtame omaks teadmise, et võidud – olgu need siis ükskõik millisel eluala – sõltuvad ainult meist endist.

Alles siis peavad olümpiahõbeda Jüri Jaansoni sõnad "Mina ainult kannan seda (medalit)" paika. Seni katsugem aga saada endast võitu - loobuda maotust kriitikast ja parastamisest. ning olla algatuseks kangelane iseenda silmis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)