Suurim jõulusoov: et meil kõigil oleks parem!

Esimene soov: loomeliitudele ja Riigikogule jõulukingiks "40 kiri"!

Sirbi juhtum näitas, et loomeliidud on endiselt tohutu jõud, aga nad kleepisid oma suud-silmad kinni juba esimeste ebaõiglaste seaduste ajal, ja need on kinni tänaseni, kui asi puudutab "40 kirja", mille meie liidrid ise stagnaajal allkirjastasid. Seal kirjas ju sooviti, et "Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast". (14.10.1980)

Me ei näe enda ümber praegu niisugust Eestit. Võimule saades selle kirja põhimõtteid ei järgitud. Eestivenelaste umbusk järgnes sõnamurdjate otsusele kohelda üksnes meie vähemust Eesti Vabariigi järjepidevuse alusel, aga samas jätta okupatsioonipõhimõte ja Tartu rahu rakendamata EKP Keskkomiteele ja tippkollaborantidele.

Miks loomeliitude ühisrinne ei nõudnud ega nõua seadusemuudatusi, mis soodustaksid lõpuks ometi "rahvusrühmade vahelist mõistmist", nagu lubas "40 kiri"? Ei teinud seda loomeliite esindav president Lennart Meri, ei tee seda tänini meie kirjutav eliit.

Kui juba üks autult ebainimlik kampaania läbi läks, asuti kohe järgmiste juurde, kusjuures hävitati mitte halvim, vaid parim, mida me olime pärast sõda saavutanud. Ja seepärast ei aita meid moraalikuristikust välja pisike PISA-test, sest eks paljud Eestile kuulsust toonud õpilased loevad kodus samuti sente kokku nagu muudki pered. Meid ei aita miski, kui suud on vaesuse ja ebaõigluse suhtes kinni teibitud, ent samal ajal raisatakse tohutuid summasid palkadeks välismaalastele - Welcome to Estonia iga hinna eest!

Üks näide paljudest. Veidi enne Sirbi vägivaldset elustamiskatset toodi Vene Teatrisse Peterburist kunstiliseks juhiks Marat Gatsalov, kelle palk on võrdväärne kurikuulsa soomlase lennupalgaga ja kes viibib Tallinnas haruharva. Ülemakstud Gatsalovi lavastus "Paabeli torn 1" kukkus kriitikute arvates "publikule pähe". Kui ei suudeta ega taheta rakendada kohalikke andeid, kes rändavad välismaale ja on seal märksa rohkem "welcome", siis on rahamaiaste ja missioonitundetute kohalemeelitamine samuti kilplaslik tegevus.

Jah, miks ei võiks Vene Teater oma eneseväärikust lõpuks kohtu kaudu taastada, nagu tegi Tartu Kunstnike Liit, kes võitis? Julgelt barrikaadidele, sest asi pole ammu enam üksikjuhtudes! Kultuuriministeeriumi ei pea juhtima vapra väepealikuna, kes üllatab loomeasutusi üha uute külgmanöövritega. Ehk suudab sellest aru saada lahkelt mõistlik Urve Tiidus? Midagi või kedagi välja suretada on ju lihtne, aga uuesti ellu ärkab vaid Kristus. Ja sedagi vaid tänu armastusele!

Teine soov: hallipäistele tantsijatele rahvuskingiks erikava!

Jah, memmed-taadid ei suuda alati noortega sammu pidada. Aga neile võiks teha austus- ja tänuavaldusena tantsunumbrid, kus murul ainult nemad. Ja uskuge mind, need etteasted oleksid suvisel tantsumurul kõige menukamad, sest noorte kepsutamist näeb kõikjal, vanaemade-vanaisade tantsutrall oleks aga ainulaadne. Erikava võiks olla ühtlasi ka vabandav kummardus meie vanema põlvkonna ees, kes on ainult mõne otsustaja arvates ajast ja arust. Eestlased armastavad igihaljast Ita Everit, kes toob saalid täis; samuti Kihnu Virvet. Nii armastati Artur Rinnet, kes oskas isegi Siberis pisiasjadest rõõmu tunda. Küllap jäädakse armastama ka meie praegusi hallipäiseid lauljaid, olgu neil aastaid kasvõi sada.

Kahjuks pole meil sakslanna Pina Bauschi taolist koreograafi, kes julges eakad inimesed isegi professionaalsele tantsulavale esinema kutsuda. Kuid meil on Mai Murdmaa, kel vanust kolmveerand sajandit ja kellele õnneks eapiirang ei kehti: novembris esietendus Estonias tema lennukas "Petruška".

Kui mõnele "juhile" ja "otsustajale" on eapiirang ilmtingimata vajalik nii ürgsel rituaalil nagu rahvatants, siis miks lüüa juba täie rauaga - kehtestame vanusepiirangu ka Jõuluvanale - ta olgu noor ja ilma valge habemeta?

Kolmas soov: telekingiks kõigile midagi tõeliselt ilusat!

Televaatajatele võiks argielu unustamiseks kinkida uue kiresarja "Armastuse armutus" Mart Kadastiku romaanide põhjal, mis tutvustaks Tartu linnavaateid sama edukalt nagu "Punased roosid" maalilist Lüneburgi või Rosamunde Pilcher Cornwalli. Eesti sarjad on seni liiga tubased ja krimised; hingematvaid maastikke ja kauneid mõisahäärbereid näeb vähe. Ehk jõuaksid reformikad selle äriidee toetamisega lõpuks ka Eesti Nokiani, sest ükski riigitruu eestlane ei vaataks siis enam saksa või inglise losse, vaid Balti parunite omi. Eriti mitte sel juhul, kui sarja "Armastuse armutus" reklaamitaks igal kuul (või ka nädalal?) härra Kadastiku ja tema peaministrist sõbra poolt meedia esitluspidudel. Ekraanile ei pääseks kindlasti ühtegi kaadrit räpasest tegelikkusest, südameid avaks puhas (keha)ilu, mis võrdsustaks otsekohe Eesti elu Saksamaa heaoluga!

Positiivne oleks Kadastiku lossisarja loomisel ka teadmine, et Kaur Kender jääks algusest peale mängust välja, sest seekord suudetaks eelnevalt välja rehkendada, kuivõrd kahaneks meie turism pärast Comeback-ainelisi õudukaid. Kasutagem ometi ära, et kompartei nomenkulatuura jättis meile päranduseks just niisuguse hellahingelise meedia-amori nagu Kadastik!

Vastukaaluks (mis ka täiesti loogiline) läkitas põrguhumorist Vanapagan meie paradiisiaeda salaliku kirjandusmao Kenderi. Soovitan lugeda mõlemaid autoreid järjest, nagu mõningaid ravimeid tuleb võtta kindlasti koos, et mõjuks tõepoolest tervendavalt!

Stagnaajal oli meil, jah, Juhan Viiding, kes pärast murrnagut lootusetusest enesetapu tegi; oli "Sirp ja Vasar", mida rahvas igal reedel pikisilmi ootas. Nüüd on meil olemas meelelahutuslik "Jüri Üdi klubi" ja "Sirp", mille Kenderi-eelset numbrit (15.11.13) kioskites laialt saada oli ja kus meie üks esinduspoeete Jürgen Rooste kiitis noort luuletajat, kes polevat teistest grammigi kehvem, kuigi tsiteerimisvääriline sõnarida tundus pigem luuleks liigendatud lausena:

"kuperjanovi tänaval on üks park kus on kükitava karu kuju kes tundub pissivat kuidagi hea on vaadata et kuskil sääl on karu kes kõige selle peale pissib..."

Eestisse on tekkinud tõepoolest palju kirjutajaid, kes "pissivad selle kõige peale".

Aga ka Kaur Kender "pissis selle kõige peale", ja lahkus lehevõitlusest. Milles erinevus? Ehk selles, et Kender on jõudnud oma loomingus esimesest lausest kaugemale, tema viimane romaan "Comeback" on vägev elupilt sellest, mida kirjutaja hästi tunneb - see on ehe kirjeldus verisest märulist, mis pärast idabloki lagunemist lahti läks.

PÖFF-i film "Papusza" jutustab mustlasluuletajast Bronislawa Wajsist, kellest samas "Sirbis" kirjutatakse, et "erilise andega õnnistatud naine on oma kogukonnas enamasti võõras, isegi väljaheidetu". Eks kehti need sõnad ka Kenderi kohta, kes on igal juhul loomeliitude peenest kogukonnast väljaheidetu. Loomulikult pole "kultuurimustlasel" mõtet tormata sõtta "valge inimese" omandi nimel, tal pannakse kohe käed raudu.

Aga teisest küljest? Vägivaldse sekkumisega ei õnnestunud isegi mitte kõikvõimsal sovetimpeeriumil päästa "kodanlikku roiskuvat" kultuuri.

Imelisel jõulukuul tohib unistada, et elukogenud Kender pühendub pärast "Sirbi"-katarsist millelegi hoopis igavikulisemale ja kirjutab "Hüljatud eesti moodi", sest ikka sessamas Kenderi-eelses "Sirbis" jagas Mihkel Kunnus muljeid iseendagi eraelust, kuidas ta olla töötanud paar aastat tagasi klienditeenindajana Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru Keskuses, kus ta olevat vaid kuus kuud vastu pidanud, sest "kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud" ostjatele ehk "lihtinimestele" väsitas. Lisaks julgenud boss teda ja teisi saianäppajatele häbistada kui "nahaalseid kratte". Solvatud saiavaras ähvardas kultuurilehe kaudu, et "päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab ka nahaalseid luuletusi kirjutada)".

Kas aga suudavad meie "sulid-päkapikud" jääda rahva mällu samavõrd nagu Victor Hugo "Hüljatud", kus tühine leivavargus muudeti tõesti maailmakirjanduseks? Ilmselt vaid siis, kui iga pissimist ei peeta jõulukingiks või vahetatakse vähemalt mähkmeid, et kakahais ehtsaid pöialpoisse liialt ära ei ehmataks.

Lohutuseks: Eesti kultuur on välismaal sama edukas nagu õpilaste PISA-test. Võit on julgete päralt. Seda kinnitab ka sotsiaalantropoloog Brian Palmer, väites, et "julgus võib nakata nagu hirm". Jätkugu meil kõigil imelist jõulujulgust hüljatute märkamisel kauem kui uusaastani!

Aasta lõpetuseks teeksin jõulukummarduse Kesknädala lugejatele ja netikommentaarile:

"Meie hädaks on, et oleme oma minevikus kinni nagu vares tõrvatud katusel. Mis sest nokast ja sabast katkuda, ajagem tiivad sirgu, elagem täna nii, et homme saaks ka elada, mitte üks päev korraga!"

[esiletõste] Midagi või kedagi välja suretada on ju lihtne, aga uuesti ellu ärkab vaid Kristus.

REET KUDU, kirjanik

Jaga |