Baasraha jätab väikesed koolid ellu

JAANUS KÕRV,      11. mai 2005


Taas ministriks saanud Mailis Reps püüab haridusmaasikul korda luua, jätkates sealt, kus töö kunagi pooleli jäi. Kesknädal küsis, millised on praegu nii koolikorralduse kui õpetamise-õppimisega seotud probleemid ning kuidas neid lahendada.

Mis saab iga-aastastest arenguvestlustest?
Koolis on kõikidel aegadel vesteldud nende õpilastega, kes on erilist tähelepanu nõudnud kas siis oma õpiraskuste, erilise andekuse või sotsiaalsete probleemide tõttu. Neid võib tõesti ka tänapäevasemalt arenguvestlusteks nimetada, aga mingi eriline kooliuuendus see pole.
Kooli side lastevanematega on väga oluline ja heast koostööst võib tuua palju näiteid. Kindlasti ei tohi arenguvestlused tähendada lisatööd järjekordsete formaalsete paberite produtseerimisel. Otstarbekas on jätta arenguvestluste vormistamine koolide otsustuspädevusse. Paberitest olulisem on arenguvestluste tegelik tulemus, mis saaks õpilase probleemidele lahenduse tuua.

Kui suur peaks olema klasside täituvuse piirnorm – 24 või 36 õpilast?
Muidugi on väiksemas klassis õppimine parem mitmel põhjusel. Õpetajal on rohkem aega tegelda individuaalse tööga, õpilasel on rohkem võimalusi ise küsida ja vastatagi saab sagedamini. Tegime rahalisi analüüse juba minu ministritöö esimesel perioodil.
Kindlasti püüame väiksematele klassikomplektidele järk-järgult üle minna. Idee on õige, kuid selle juurde jäi minu eelkäija ajal tegemata uuenduseks vajalik õpilase pearaha ümberarvestus. 24 õpilasega klasside puhul ei tule enam vana pearahaga välja, vaja on jõuda õppekava rakenduse tegelike kulude arvestuseni.
Kuid vaatame ka pisut kaugemale. Praegu pole meil aeg veel nii kaugele jõudnud, et saaksime Soome eeskujul jätta klassi suuruse kooli otsustada, mille tingimus on kooli kohustus garanteerida ühtlaselt kõrgetasemeline hariduse kvaliteet. Aga sinnapoole me mõtleme.

Kui vajalik on noore õpetaja kutseaasta?
Kindlasti on noore õpetaja kutseaasta vajalik ja esimesel tööaastal nõustamine kooliellu sisseelamiseks eriti. Mentorlus ise vajab mõningast täpsustust, aga eeltöid selleks on tehtud ja täpsem määratlus ei tohiks võtta enam kaua aega. Lisaks noorele õpetajale vajab ka nn tavaõpetaja professionaalset nõustamist, mida meil pole olnud alates 1993. aastast. Nii noor kui kogenud õpetaja peavad saama pidevat ja asjakohast infot hariduspoliitikast, koolielu korraldusest ning aineõpetuse ja õppekava alastest arengutest.

Mida peate koolide rahastamisel oluliseks?
Koolide rahastamise uus mudel on vajalik ja ettevalmistusi tehti eelmise ministri initsiatiivil, paraku küll valedelt lähtealustelt. Arvestada on vaja tegelikke kulusid, seega eelkõige õppekava maksumust (muuseas, sellel põhineb ka õpikeskkonna arendamine).
Oleme alati toetanud baasraha ideed, mis jätab väikekoolid ellu ja võimaldab juurdepääsu kohustusliku põhihariduse omandamisele. Mitmes riigis kutsutakse seda baasraha regionaalse komponendina, millega riik tagab ratsionaalselt töötava koolivõrgu üle kogu maa.

Mis põhimõttel toimub kutsekoolide rahastamine?
Meie alustasime kutseõppe analüüsi ja arendusega juba kolm aastat tagasi. Peaks ju olema selge, et tehniliste distsipliinide õpetamine kutsekoolis on kallim näiteks ajalootunnist gümnaasiumis. Ka kutsekoole tuleb hakata rahastama tegelikke kulusid arvestavalt ning mul on heameel ministeeriumi ja kaubandus-tööstuskoja koostöö üle. Lepiti kokku, et põhikoolijärgset haridust (kutse- ja gümnaasiumiharidust) on vaja koos planeerida.
Toetan pearaha tõusu kutsekoolis ja minimaalselt on see koefitsient Euroopas 1,5. Ka koalitsioonileppes on see nii määratletud ja me püüame seda rakendada.

Kas kõrghariduses on ette näha mingeid muutusi?
Enne võimalike muutuste tegemist on vaja põhjalikku analüüsi senise rakendamise kohta. Esmajärjekorras peame tegelema kõrghariduse strateegiaga, mille eesmärkideks on noorte konkurentsivõime tõstmine laienenud tööturul, kõrghariduse kvaliteedi tagamine ja võime panustada Eesti majanduse arengusse. Ühe alternatiivina on tööandjad küll pakkunud, et õppetoetused ja stipendiumid võiksid suureneda valdkonnapõhiselt nendele erialadele, kus riik vajab enam kvalifitseeritud tööjõudu (nt tehnoloogia valdkonnas).

Mis saab Riigi Kinnisvara ASist?
Õpikeskkonda on kindlasti vaja parandada, kuid selle aluseks on ikkagi riikliku õppekava arendus. See on meie esimene prioriteet, ilma selleta pole võimalik määratleda õppekava rakenduseks vajalikku õpikeskkonda ega selle maksumust.
Rahandusministeerium ja HTM teevad tihedat koostööd: vaja on, et Riigi Kinnisvara ASi rahaeraldised oleksid läbipaistvad ja poleks saadaval halvematel tingimustel kommertslaenudest, nagu kahjuks praegu on juhtunud, ning et tagatakse võimalused väikestele kohalikele omavalitsustele hädavajalikeks investeeringuteks.

Missugune seisukoht valitseb erakoolide rahastamise küsimuses?
Erakooli rahastamist pakutud kujul ma ei toeta. Erakoolide massiline laienemine tähendaks senise haridusliku kihistumise veelgi kiiremat arengut (Iirimaa näide). Jään heatasemelise riikliku haridussüsteemi veendunud toetajaks, samas näen erakooli kui vajalikku alternatiivi spetsiifilisemat laadi haridusvõimaluse pakkumiseks. Kui erakool töötab ja täidab riikliku üldhariduskooli õppekava nõudeid, saab see õpilaste pearaha samaväärselt teiste koolidega.

Kas õpetajate nn kvaliteedikontroll on vajalik?
Ma ei poolda tähtajalisi töölepinguid ega toeta sellist õpetajat ahistavat süsteemi. Ei mõista, miks ja kuidas peaks 1500 õpetajat lahti laskma, kui endiselt on paljudes koolides õpetajaid puudu? Õpetaja nagu iga teine spetsialist on huvitatud tasemel olemisest ja heast täienduskoolitusest. Atesteerimisjärgud ja nendele vastavad palgad peavad jääma. Juurde peab tulema professionaalne ainealane nõustamine ning täienduskoolitussüsteem, mis tagab õpetajale vähemalt iga viie aasta jooksul riiklikult finantseeritud täiendkoolituse. Regulaarne ja perioodiline täiendkoolituse tagamine tõstab kindlasti ka õpetaja töö kvaliteeti ning õpilaste õpitulemusi. Erinevalt oma eelkäijast ei näe ma sunni vajadust, kuna õpetajad on ise süsteemset täiendkoolitust palunud.

Kas koolide järelevalve maakonna tasandil peaks kaduma? Kuidas toimib koolide enesehindamise süsteem?
Järelevalve süsteemis on vaja nii kooli enesehindamist (sisehindamist) kui ka välishindamist. Koolide sisehindamise süsteemid on edukalt töötanud paljudes koolides juba mitmeid aastaid. Vaja on korraldada järelevalve juurde koolikorralduslik ja ainedidaktiline nõustamine ning rakendada auditeerimist.
71 inimese lahtilaskmine maakonna tasandil midagi kasulikku ei anna. Maavanem olgu ikka valitsuse käepikendus ning kohalik maakonna tasemel struktuur on vajalik kohalikus hariduselus toimuva koordineerimiseks. Ilma selleta ei saa.

Küsis

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)