Läbi punase öö

Vello Ederma,      07. aprill 2004


Olen viimane kuu olnud kahe sündmuse kammitsais: esiteks Ameerika Hääle eestikeelsete saadete lõpp 27. veebruaril; teiseks Eesti koolimehe ja bibliofiili Jaan Roosi rännakud põgenikuna enda kodumaal, kirja pandud kümne aasta jooksul (1944-1954) päev-päevalt tema enda poolt. Avaldatud Eestis neljas osas, viies ja viimane on veel toimetaja käes.
3. juunil 1951. a on tema päevikus järgmine sisend: "Täna on erakordse sündmuse päev. Milline sensatsioon! Otse uskumatu! See teeb hinge tagakambri nii valgeks ja soojaks! Mis siis on? Tänasest päevast peale hakkab Ühendriikide valitsuse korraldusel ja kulul Ameerika Hääl eestikeelset raadiosaadet andma ja veel kolm korda päevas. Kolm korda nädalas oleks ka palju olnud ja nüüd kolm korda päevas. See peab midagi tähendama. Midagi on nüüd meie suhtes otsustumas ja tulemas. Kui meid oleks saatuse hooleks jäetud, siis ei tehtaks seda. Nii häbematud Ameerika riigijuhid ei ole, et nad hakkaksid surijat veel asjatult ärritama. Ei, nad tahavad surija ellu tagasi tuua. See ei puuduta üksi Eestit ja eesti rahvast, vaid kõiki Balti riike. /.../
Kõigi nende riikide ja rahvaste saatus on järelikult otsustamisel. /.../
Saadet annavad edasi üks meesisik ja üks naisisik. Esimene saade oli täna kell 18.30. Sissejuhatava kõnega esines Eesti konsul Ameerikas Kaiv. Ta ütles muu seas: Ameerika Ühendriigid ei ole iialgi tunnistanud Eesti liitumist Nõukogude Liiduga ega tunnista seda kunagi. Selle asemel on nüüd Ameerika valitsus teatanud, et see aeg ei ole kaugel, mil Eesti maa ja rahvas vabanevad Vene julmast ikkest ja saavad jälle vabaks. See oli kui hääl kaunist maailmast."
Kui palju lootust oli selles lõigus! Lootust, mida raadiosaade ei saanud mingil viisil täita. Meie, kes olime sellest põrgust põgenenud, ei suutnud ette kujutada julmust, mida eestlased kodumaal pidid kannatama.
Nii ütles Jaan Roos veidi enne Ameerika Hääle algust, 30. aprillil 1951. a: "Kaevaks ise endale haua. /.../ Sõber paneks siis kirstule kaane peale ja ajaks haua kinni ning kaotaks kõik haua jäljed sellelt. /../ On ju rumalus ja väiklus elada, kui elul pole enam mõtet, kui pole enam oma rahvast, pole oma kultuuri, pole vabadust, pole rakendust."
Paljuütlev on ka tõik, et pärast kümneaastast pagendust reetis Jaan Roosi üks tema enda sõber ja seltsivend!
Jaan Roos suri 1965. a. Vaba Eesti taassünd jäi veel kaugesse tulevikku.
Viimase Ameerika Hääle eestikeelse saate lõpus avaldas osakonna juhataja Markus Larsson lootust, et kuulajad said tasakaalustatud ja ülevaatliku pildi elust Ameerikas.
Jaan Roos pärandas meile masendava pildi elust - ja surmast - Eestis Nõukogude teise okupatsiooni esimesel kümnel aastal.

Vaba Eesti Sõna, 17. märts 2004. a.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)