Kui lapsekeskne saab üks linnaosa olla?

Mul oli kerge rääkida – olin ju üksnes linnaosavanema kandidaat ja inimene, kes on olnud linnasüsteemist teatud distantsil. Ehk oleks olnud targem lihtsalt viidata Keskerakonna Tallinna programmile ja peita end selle töö taha, mis on tehtud praeguste linnajuhtide poolt? Siiski otsustasin, et kuniks minu 100 päeva pole läbi saanud, saan lubada endale olla veidi julgem ja idealistlikum, kui pikkades valimislahingutes karastanud poliitik. Julgesin küsida iseenda käest: mis saaks, kui teeks Tallinna Kesklinna lapsekeskseks?

Esiteks: mõtleks lastekaitsetöötajate peale. Kas saaksime teha nii, et linnaosa elanikud ei mõtleks lastekaitsest kui karistusemasinast, vaid kui nõustajast ja abistajast, kelle poole pöörduda perekonna jaoks raskel hetkel? Oleks ju õige, et meie lastekaitsetöötajad võtavad perega ühendust mitte siis, kui mõni murelik naaber, arst või õpetaja sellele tähelepanu juhib. See suhtlus võiks alata veel enne probleemide tekkimist. Seda kas lasteaia või kooli kaudu – äkki siis ei tekigi probleeme ja vajadust hakata suunama perekonnaliikmeid pereterapeudi juurde või lahkuläinud lapsevanemaid perelepitaja ette?

Teiseks: meie lapsed ei ela vaakumis, vanematest-vanavanematest eraldatud maailmas. Laste heaolu ja turvalisus tähendab ka lapsevanemate ning miks mitte vanavanemate heaolu ja turvalisust. Kipume vaatama täiskasvanuid läbi majandusliku prisma – töötaja, töötu, pensionär, ettevõtja jne. Aga miks mitte alustada sellest, et paljud neist on emad, isad, tädid, onud, vanaemad, vanaisad? Saaksime ju sellest lähtudes planeerida ka meie linnaruumi. Kuhu pääseb lapsekäruga? Kas vanaema jaoks on kuskil laste mänguväljaku ääres mõnus koht istumiseks? Kuidas teha lastele üritusi nii, et see on võrdselt põnev ka emadele-isadele?

Kolmandaks: peame, mõeldes lastele, mõtlema ka noortele. Praktikas on linnaosavalitsus paljude noorte jaoks esimeseks avaliku võimu asutuseks, millega nad kokku puutuvad. Kas suudame näidata neile, et oleme valmis muutuma vastavalt nende vajadustele? Kas oskame rääkida nendega samas keeles ja vastata nende ootustele? Kas saame pakkuda hulgaliselt väljakutseid ja arenguvõimalusi siin, Tallinnas, Eestis? Kui ehk saaksime neile küsimustele jaatavalt vastata, siis äkki ei peaks me nii palju muretsema nende noorte Eestisse jäämise pärast?

Kindlasti ei ole see kõik. Eesti riigil, Vabariigi Valitsusel, Tallinna linnal, Kesklinna linnaosavalitsusel on ääretult lai valik tegevusi, mida saaksime ette võtta, et meie kodukant oleks lapsekesksem. Aga see on valikute, prioriteetide küsimus. Ei ole vaja suure hurraaga ja kalli raha eest kujundatud kampaaniaga joosta sellele teemale tormi; lapsi ja noori jätavad niikuinii kõik selletaolised ühekordsed hurraa-kampaaniad külmaks, ja ka reaalseid tulemusi annavad need harva.

Vajame aga muutust mõtteviisis. Kui me tahame, et siia maale rohkem lapsi sünniks ja et lapsevanemad ja noored siit ära ei koliks, peame pikalt ja põhjalikult mõtlema, kas me saame oma kodukohta lapsekesksemaks muuta. Muidugi, ei tohi need muutused tulla teiste – vaeste, hüljatute, abivajajate või eakate arvelt. Aga mina tahan uskuda, et neid ülesloetud ja paljusid muidki muudatusi saab küll nii ära teha, et keegi sellest kannatama ei hakka. Ja seda kasvõi juba ühe linnaosa tasemel.

Õnneks minu 100 päeva pole veel läbi, õnneks saan olla idealist.

KESKMÕTE: Vajame aga muutust mõtteviisis. Kui me tahame, et siia maale rohkem lapsi sünniks ja et lapsevanemad ja noored siit ära ei koliks, peame pikalt ja põhjalikult mõtlema, kas me saame oma kodukohta lapsekesksemaks muuta.

VLADIMIR SVET,

Tallinna Kesklinna vanem

Jaga |