Vana Postitee väärib säilitamist

Tegemist on juba muistsest ajast, vähemasti 1300. aastast, igatahes enne Kirumpää ja Vastseliina linnuste rajamist, kasutatud liiklussoonega, mis on kujunenud sajandite vältel ja jäänud suurtest ümberkorraldustest-rekonstrueerimistest-moderniseerimistest suhteliselt puutumata. See läbi rahutu reljeefiga metsarohke maastiku ja poolarhailise inimasustuse kulgev, pisut üle 20 kilomeetri pikkune vana maantee koos üle Tilleoru Puskaruni jätkuva lõiguga on Eesti üks looduskaunemaid matkateid, olgu jalgsi, jalgrattaga või autoga.

Vaevalt et on kuigipalju neid, kes soovivad Põlva talurahvamuuseumi Karilatsis või Eesti maanteemuuseumi Varbusel külastama jõuda nii kiiresti kui rattad suudavad, jättes tähelepanuta lookleva tee ja ümberkaudse maastiku võlud. Postitee ääres on mitmeid muidki vaatamisväärsusi, nagu Küka mänd ja vana kõrtsihoone, Voorepalu ja Tilleoru loodusrajad, Palo järv ja nn Põdrakivi. Võru poolt tulles pakub omaette huvitavat lahtimõtestamist külanimede rodu Puskaru–Tilleoru–Ihamaru–Karilatsi. Kaitse alt välja arvatud maanteel kihutades jääksime nendest huviobjektidest ja kaasamõtlemistest suuresti ilma.

Meenub 60 aasta tagune analoogiline projekt Kasaritsa–Haanja–Murati maantee noolsirgeks ehitamiseks, mille toonane looduskaitsevalitsus siinkirjutaja aktiivsel osalemisel suutis, vaatamata NL kaitseministeeriumi survele, kooskõlastamata jätta ja tagasi lükata, nii et sealne matkajaid paeluv ülikäänuline tee püsib tänini endisel trassil.

 Pärast uue Tartu–Võru trassi ja Põlvasse suunduva Liiva–Kiidjärve tee rajamist 1970. aastatel minetas vana Postitee oma senise logistilis-strateegilise tähtsuse ning leiab nüüd kasutamist peamiselt kohaliku tähtsusega vedude ja sõitude tarbeks. Selle maantee laiendamiseks või koguni õgvendamiseks puudub praktiline vajadus, kuna liikumiskiiruse suurendamisest tulenev ajavõit sellel vahemaal jääks kuni 10 minuti piiresse. Liiklusohutuse asjus ei ole see tee olulisi nurinaid tekitanud, kui vaid roolis on mõistlik sõitja.

Hiljuti seal ringi sõites võis märgata eeltöid maantee laiendamiseks: mitmes kohas oli teepervedele löödud märkvaiasid tulevaste kraavisüvendamiste tähisteks. Nii et Maanteeamet on juba asja juurde asunud, ootamata 9. juunil maanteemuuseumis korraldatava avaliku arutelu seisukohti ja Keskkonnaameti menetlustoiminguid.

 Karta on aga, et Eesti riiklikud ametid ei pea isamaa ilu hoida sooviva avalikkuse arvamusi millekski, ja poolasjatute rahakulutuste teerull muudab ka kõne all oleva looduskauni iidse Postitee lamedaks.

OLAV RENNO, emeriitteadur Viljandimaa Karksi vallast

Olav Renno (85) on linnuteadlane, Eesti Ornitoloogiaühingu auliige, bioloogiakandidaat (=PhD), Eesti Looduskaitse Seltsi asutaja- ja auliige, 1968–78 Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni teadussekretär, Matsalu looduskaitseala asutajadirektor (1958), 1972–1992 TA zooloogia ja botaanika instituudi vanemteadur, Eesti Vabariigi teaduspreemia laureaat (1994), Karksi valla aukodanik.

[fototekst]    TEE VIIB TILLEORGU: Kunagi pakkus selle paiga läbimine teel Võrust Tartusse või teistpidi kaugemalt tulnud bussireisijaile kenakest sõiduelamust. Paraku on härja- ja hobujõul rajatut autoajastul tulnud nii siin kui ka mujal mingil moel moderniseerida. Siiski peab meeles pidama, et teemajanduses totaalne lamemaisusse püüdlemine vaesestab sajanditetaguseid maastikke ja rännuradu. Nende tasandamine käib kihku-kähku, kuid sellest kujunevad kaotused on mõnikord kurvastavalt rängavõitu ning vägevate uutmiste pahu tagajärgi osatakse märgata alles siis, kui tehtut enam praavitada ei anna. Foto Tiit Maksim

Jaga |