Geniaalne manipulatsioon: iseseisvuse taastajad on ümber nimetatud isamaareeturiteks!

Oskuslik manipuleerimisvõtete kasutamine muudab rahva kergesti voolitavaks saviks valitsejate kätes.

Manipuleerimisvõtted

Rahvaga manipuleerimiseks on kõlvanud kõik võtted: otsesed valed ja illusioonide loomine, oponentide pidev alavääristamine, tõekinnitus, kordamine, valeseoste loomine, inimeste hinge puudutavate sümbolsõnadega žongleerimine, ühiskonna lõhestamine kahte leeri jms. Sääraste võtete kasutamisel on nende tõeväärtus tähtsusetu, tähtis on ainult mulje, mida nad avaldavad.

Kuna inimestel on vaja millessegi uskuda, on ajast aega kõige enam oode lauldud usundlike või sotsiaalsete illusioonide loojatele. Ansipi väljahõigatud lubadus viia Eesti viieteistkümne aastaga viie Euroopa rikkama riigi hulka kuulubki sotsiaalsete illusioonide valdkonda. Mis sellest tabamatust imest tänaseks on saanud, on paljude jaoks kibe, kuid hilinenud kogemus, kuna illusioonide loojad on oma saagi lisandunud valijahäälte näol juba kokku kogunud.

15-protsendilise majanduslanguse ajal rahvale kinnitatud aksioom, et meie majandusmudel on end igati õigustanud, kuulub samuti ulmejuttude, kui mitte otseste valede hulka, mis rajaneb nähtavasti eeldusele, et rahvas on kaotanud igasuguse reaalsustaju. Rahvas ootab pikisilmi paljukiidetud majandusmudeli tulemusi, ent kuuleb selle asemel elektrihinna kuni 20 protsendilisest tõusust, millega kaasneb praktiliselt kõikide kaupade ja teenuste hindade tõus – olukorras, kus me juba praegu jagame hinnatõusude poolest Euroopas Rumeeniaga esikohta, palkade ja pensionide tasemelt aga omame peaaegu et viimast kohta.

Mõõdutundetu kiitmine ja oponendi alavääristamine

Samal ajal kiidetakse mõõdutundetult meie valitsuse suuri edusamme ja Eesti helget elu. Inimesed aga on millegipärast õnnetud. Mõni aasta tagasi läbiviidud ülemaailmse õnneuuringu järgi on eestlased maailma õnnetuimate rahvaste hulgas - õnnereitingult 147 riigi seas 131 kohal, Euroopas koguni viimasel kohal.

Manipulaatorite põhirelv on oponentide alavääristamine, mille abil püütakse tõestada nii iseendale kui teistele oma üleolekut rünnatavast. Savisaare järjekindel vihkamisest laetud kritiseerimine, alavääristamine ja mõnitamine on märk ründajate alaväärsuskompleksist isiksuse suhtes, kes neid nii mitmeski olulises omaduses märgatavalt ületab.

Selleks et poetada mingit uskumust rahva hinge, kasutatakse peaasjalikult tõekinnitust ja kordamist. Tõekskinnitatud väide peab olema lühike, lihtne ja lööv ning seda tuleb korrata alati võimalikult samade sõnadega. Kordamise tagajärjel jääb see niivõrd kindlalt meelde, et seda hakataksegi pidama tõeks. Nagu on öelnud natsi-Saksamaa kurikuulus propagandaminister Goebbles: „Sadu kordi korratud vale muutub tõeks.“ Just tõekinnituse ja kordamise abil ongi loodud Savisaarest Eesti mahamüüja ja rahvavaenlase kuvand, mis võetakse ilma igasuguse kriitikata omaks. Mõistuspärase motiivi puudumine ei näi seejuures kedagi häirivat.

Mõni on ajaloos alati hea (enese)müügimees

Kui lähtuda nn Edgargate'i puhkemise ajal rahvateener Ainar Ruussaare öeldust, et tänu meedia vihjetele olevat rahvus juba kakskümmend aastat teadnud, et Savisaar tegeleb Eesti mahamüümisega Venemaale, tuleb välja, et meie väikeses maailmanurgas on sündinud ime – Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päeval toimus iseseisvusliikumise liidri äkkümbersünd kilplaseks, kes veeretas suurte jõupingutustega palgi mäele ja hakkas siis seda otsemaid sealt alla veeretama. Isegi kui seda riigi mahamüümiskatsete fiktsiooni uskuda, tuleks tunnistada, et Eesti suurima erakonna liidri, pealinna edukalt majandava meeri ja ligikaudu neljandiku rahva toetust omava isiku müügimehe debüüt on ebaõnnestunud. Kakskümmend aastat muudkui müüb ja müüb, aga ikka müüdud ei saa!

Pigem tuleks tippmüügimehe oreooliga pärjata nii mõnigi kõrgel positsioonil istuv või sinna pürgiv persoon, kes on igal ajalooperioodil müügitöös, vähemalt enesemüümises, edukas olnud.

Gräzin vs Keskerakond

Tõhus rahvaga manipuleerimise võte on valeseoste väljamõtlemine, mille puhul püütakse luua põhjuslikke seoseid asjade või ideede vahel, mis on omavahel seotud vaid näilise sarnasuse või järjestikuse sidemega. Nii on ikka ja jälle meelevaldselt, ilma igasuguse tõendusmaterjalita seostatud Tallinna linnapea igat Venemaa-visiiti  hämarate tehingute või peaaegu et riigireetmise katsetega.

Uuemate väärseoste väljamõtlemisega hiilgab reformist Igor Gräzin, kes oma artiklis „Kevad, sõbrad, gaas“ (ÕL, 28.05.10) kirjutab, et gaasihind Eestis tõusis ''ainult sellepärast, et nii oli otsustanud Keskerakonna jumalfirma – Gazprom“, ning edasi nimetab Gazpromi juba Keskerakonna „ülemfirmaks“. Ühe riigi poliitilise erakonna kuulutamine teise riigi tööstushiiglase tütarfirmaks on muidugi täielik absurd, kuid see ei loe midagi. Peaasi on eesmärk – rahva teadvuses on loodud assotsiatsioon, et Keskerakond on mingil moel gaasihinna tõusus kaassüüdlane.

Kisklev kari hävitab end ise

Ühiskonna lõhestamine vastandlikeks poolteks, nagu noored vs vanad, eestlased vs venelased, ''meie'' vs ''nemad'' kuulub samuti rahvaga manipuleerimise kuldvarasse. Olgu kattevari milline tahes, eesmärk on sama, mis kehtib loomariigis – omavahel kisklev kari hävitab end ise. Inimühiskonda ülekantuna tähendab see rahva ühtsuse ja koosmeele hävitamist selleks, et teda oleks kergem valitseda.

Kuigi kõiki nimetatud vastandusi on meie riigis usinalt kasutatud, on tõenäoliselt kõige tulusamaks osutunud umbmäärane kaksikjaotus ''meie vs ''nemad''. Nii vastandab Gräzin oma artiklis „Savisaarikute ja teiste moraal“ (ÕL, 01.06.11) kogu Eesti riigi, nn valged erakonnad ja „meied“ „nendele“. Pole küll selge, kelle vastu autori isamaaliku paatose teravik õieti suunatud on, kuid vaid talle endale arusaadava loogika alusel selgitab ta: „Nemad on nemad ja nii tuleb neisse ka suhtuda.“

Iseäranis kerge on rahvast mõjutada inimeste hinge puudutavate sõnade abil. Eestimaa kannatusrohket minevikku arvestades on eestlaste jaoks pühadeks sõnadeks „isamaa“ ja „kodumaa“, seevastu rahvustunnus „venelane“ või sõna „Venemaa“ äratavad paljudel juhtudel inimestes ebameeldivaid emotsioone, kibestumust ja viha.

Inimlikult on see kõik mõistetav, kuid nende sümbolsõnade ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel on võtnud Eestis lausa kuritahtlikud mõõtmed. Neid sõnu kasutatakse oma oponentide sildistamiseks venemeelseteks, isamaa reeturiteks, mahamüüjateks jne. Neid sõnu on kasutatud ja kasutatakse jätkuvalt, selleks et panna inimesi vihkama mõnda inimest ja institutsiooni, eeskätt Keskerakonda ja tema poolehoidjaid.

Sõnad võivad tõepoolest imet teha! Eesti iseseisvuse taastamise võtmeisikud on ümber nimetatud isamaa reeturiteks, on suudetud konstrueerida vastandus „eestimeelsete“ ja „eestivastaste“ jõudude vahel ning personifitseerida see ennekõike Savisaare isikus.

Ajalugu kõneleb ise

Meedib või mitte, kuid ajalooline tõde on see, et Edgar Savisaar oli Eesti rahvusliku liikumise lipulaeva – Rahvarinde looja, Eesti iseseisvusliikumise juht ning pikkade läbirääkimiste pidaja Venemaa presidendi Jeltsiniga, kes kinkis meile vabaduse.

Ajalooline tõde on usutavasti ka see, millest kirjutab Õhtuleht (05.01.11) oma miniartiklis „Kuidas Karl Vaino & Co püüdsid iseseisvuslaviini peatada“: „EKP Keskkomitee büroo püüdis... initsiatiivi lumepallina kasvavalt rahvusliikumisest enda kätte võtta. Ajaloolastelt ja ideoloogiatöötajatelt nõuti viivitamatult „õige ajaloo“ selgitamist, agarat tegutsemist rahva seas... Ka Andrus Ansipi korraldatud tööeesrindlaste kokkutulek suurejoonelise kontserdiga Tartus ei muutnud enam midagi, nagu ka ajaloolaste konverents Tartu Ülikooli aulas, kus Igor Gräzin vabariigi sünnipäeva taaskord kahtluse alla seadis.“

Rahvas sipleb meediavalede võrgus

Tänaseks on siis Eesti vabaduse eestseisjast saanud, igale ausale analüüsimisvõimega inimesele arusaadavalt peavoolu meedia toel tehtud, rahvavaenlane number üks, Eesti vabaduse vastu sõdijaist aga suurimad rahvuslike huvide eestseisjad, eetiliste ja moraalsete ideaalide kandjad. Kõikide tõsiasjade peapeale pööramine on tõepoolest manipuleerimise meisterklass. RE esimoralisti I. Gräzini ülalpool nimetatud üdini demagoogilises üllitises on siiski ka üks õige tõdemus: „Meid õigustavad ja mõistavad hukka meie eneste teod.“

Tänu massiivsele poliitpropagandale ja kõikvõimalike manipuleerimisvõtete kasutamisele elame mingisuguses skisofreenilises ühiskonnas, kus musta nimetatakse valgeks ja valget mustaks, valedevõrgus siplev rahvas aga ei suuda pahatihti enam üldse orienteeruda, kus on tõde, kus vale.

Inimestele soovitaksin püüda tundma õppida oma valitsejate tõelist loomust ja tegevusmotiive, et mitte langeda kõikvõimalike manipuleerimisvõtete ohvriks, nagu see praegu kahjuks suures osas juba juhtunud on.

Toimetuselt: Mitmed lugejad on palunud tutvustada Kesknädala autorit Anne Tuurandit. Teeme seda hea meelega: Anne Tuurand on ametilt psühholoog, lõpetanud omal ajal TPI (nüüd Tehnikaülikool) majandusteaduskonna ja Tartu ülikooli psühholoogia eriala cum laude.

AKEN:

Isegi kui seda riigi mahamüümiskatsete fiktsiooni uskuda, tuleks tunnistada, et Eesti suurima erakonna liidri, pealinna edukalt majandava meeri ja ligikaudu neljandiku rahva toetust omava isiku müügimehe debüüt on ebaõnnestunud. Kakskümmend aastat muudkui müüb ja müüb, aga ikka müüdud ei saa

ANNE TUURAND

psühholoog

Jaga |