Reklaam petab inimesi

J. ALGUS,      30. mai 2001


Tavakodanik Eesti riigis on lüpsilehm, kellelt suurima kasumi ülikõrgete palkadena saavad valitsus ja parlament. Rahvalt viimsegi sendi väljapetmiseks on aga välja mõeldud rumalad ja absurdsed reklaamid.

Kümmekond aastat iseseisvust on olnud kannatusterohke. Rahvas on algusest peale seatud katsejänese rolli. See kõik on tinginud seisuse "valgemast valgem inimene". Tavakodanik on lüpsilehma staatuses, kellelt kõik üritavad oma osa kätte saada, kõige suurema kasumi saavad aga loomulikult valitsus ja parlament, kel on voli iseendale palgamäärad vormistada.
Enam-vähem samapalju aega on rahvas pidanud olema "abielus" kommertstelevisiooniga, kes samuti ihkab rahvalt välja petta viimsetki senti. Seda tõsiasja kinnitavad absurdsed ja lausa rumalad reklaamid. Argumendiks tuuakse vabakaubandus, tihti põhjendatakse ühe osaga kapitalistlikust elulaadist.
Olen nõus, et tooted on vaja tarbijani tuua ja selleks on parim viis ära kasutada televisioon. Iseenesest pole selles midagi taunimisväärset, kui poleks "agasid."

Lääne reklaamid Eesti keskkonda ei sobi

Olen veendunud, et praegusel kujul reklaamide näitamine ei ole muud kui kommunikatsiooniteooria eiramine. Tänu sellele saavutatakse positiivse tulemi asemel negatiivne. Reklaamid, mis läänest meile on imporditud, ei sobi meie kultuuri keskkonda. Toimub avalik võõraste tavade sissetung ja seda tehakse lausa psüühilise vägivalla tasandil. Soovite või ei, meie sunnime! Oodatud kasuteguri asemel on tulemuseks aga bumerangi efekt...
Enamik reklaame tekitab vaatajas tülgastust ning paneb kiruma. Miks? Eks ikka oma pikkuse pärast. Teisalt mõjuvad nad enamasti kuidagi alandavalt, sest mõned on sellise sisuga, nagu oleks tegemist alaarenenud inimestega, kellele on vaja puust ette teha ja ka punaseks värvida...
On tõestust leidnud, et niimoodi reklaamitavad kaubad pole tasakaalus kvaliteediga, mis neile reklaamis omistatakse. Tekib tunne, nagu seisaksid Tallinna sadamas ja sind piirab mitu mustlast, kes üksteise võidu oma kaupa kiidavad.
Teiseks on nad tehtud nii madala tasemega, et tekib hulk küsimusi. Miks on vaja nii üksikasjalikult toodet kommenteerida? Kui ta nii hea on, siis miks toodetakse endiselt viletsat kaupa? Toodete hinnad on muidugi omaette pähkel, mis sunnib esitama veel ühe küsimuse: Kui palju on neid, kes seda kõike endale lubada saavad?

Reklaamiklippide tegijad looderdavad

Eelpool tegin juttu kommunikatsiooniteooriast, mis esitab ühe ja põhilise nõude -- vaatajas peab tekkima huvi. Täna aga sellist efekti ei teki.
Reklaam toob sisse palju raha, kuid ta nõuab ka kõvasti tööd. Tänaseni on reklaamitegijad (pakkujad) looderdanud, teisiti öeldes, ajanud pappi kokku vaatajate närvide arvel, mis pikemat aega kestes põhjustab stressi. Eesti TV on reklaami näitamisega demonstreerinud ahnust. See kinnitab, et eesmärk ei ole heategevusmissioon...
Kõige efektsemalt mõjub lühike ja lahti rääkimata reklaam. Vaatajas peab tekkima süütunne, et ei jälginud korralikult ekraani, mistõttu jäi midagi nägemata. See ei tähenda just, et reklaam peaks lühike olema. Ta võib olla piisavalt pikk, kuid teda ei pea vaatajale tüütuseni demonstreerima.
Ainult töö saab teha reklaami nauditavaks, nii et paneb vaataja mõtlema. Klipp peaks olema montaaþilaual, kus saab sekundeid lisada. Võib ka tagantpoolt alustada, kuid kindlasti peab vaatajale midagi mõistmatuks jääma.
Lõpetuseks tahaksin paari sõnaga meenutada reklaami, mis kutsus vaatajat annetama 250 000 krooni maksva elustamislaua tarbeks. Peale selle nägemist tekkisid paljudel vastakad emotsioonid ja küsimused, näiteks: miks peab selle aparaadi ostma annetustest? miks ei rahasta seda riik? On ju inimene suurim varandus! Kas on ikka tarvis neid lapsi kunstlikult elule hoida? Kas mitte siin polegi peidus üks põhjustest, et meie noorsugu on põdura tervisega? /Toimetuselt: tuletame lugejale meelde, et Kesknädal säilitab autorite ekstreemsemadki seisukohad, mis ei pruugi meeldida teistele kodanikele./
Pole ju kuigi loogiline, kui ühelt poolt räägime eutanaasiast (halastussurmast) - ja teisalt püüame sekkuda vahele loomulikule protsessile, püüame ellu äratada inimlapsi, kes mingil põhjusel sündis liiga enneaegsena, vigasena, sest tema organism ei jõudnud emaüsas küpseks saada...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)