Vääriti mõistetud vabadus ja vastutus

Õigluse ja vabaduse püüet inimeses tuleb pidada igaveseks.
H. Moora

Palju lapsi elab meil suhtelises vaesuses ja tuntav osa neist ka tõrjutuses, mis on juba päritavad. Hädas on kuni pooled õpilased, kuid arvamusliidrid ei luba viriseda. Viiendik lastest on depressioonitunnustega ja kümnendik teismelistest on tõsiselt kaalunud enesetappu. Euroopa ühiskodus kuuluvad väikesed eestlased kõige õnnetumate hulka.

Väär on arvata,

 et vabadus (liberty) on üksnes väliste takistuste ja sekkumise puudumine – laps just hoolt ja aega vajabki. Need hävitavad ka seesmised tõrked. Väljaelamata negatiivsed kogemused ja konfliktid tingivad neuroosi. Ei taheta tunda end tarbetuna. Kui eluraskused ja afektid surutakse alateadvusse, tekivad kompleksid, sh alaväärsuskompleks. Enesehävituslik käitumine näitab ühiskonna kriisi, väidab dr Heino Noor, kes on ravinud üle tuhande enesetapja.

 Esimese maailmasõja järel tekkinud liberalismi kriis sünnitas eksistentsialistliku elukäsitluse, mis otsib tõelist vabadust hirmus, ängis, ärevuses ja surmaga silmitsi seismises ning sunnib inimest end süüdi tundma kõiges. Ristiusu järgi väärib iga inimene põrgutuld, kuid pakub ka lootust lunastusele. Enesesse vaatamine on tihti halb nõu, sest mina on riigi ja teiste inimeste loodud konstrukt, enesenägemise peegliks on teised inimesed.

 Majanduslikult hästi kindlustatud Ene Ergma väidab salakavalalt, et lapsele on pere tähtsam kui raha (ML 2.01.14). Kirjanik Ayn Rand kirjutas: kuni te ei mõista, et raha on kõige hea alus, kutsute endale hävingu kaela. Meie lastele pole see mingi uudis, emadest rääkimata. Rahaprobleemid on hävitamas traditsioonilist eesti perekonda.

 Vabadussõtta läinud isad

 soovisid, et juhul, kui nad ei peaks tagasi tulema, ei jääks nende lapsed vaesusesse ega saaks ka ära hellitatud. Loomeliitude pleenumil 1988. a nõudis Lennart Meri hirmu kaotamist rahva väljasuremise pärast ning kõigi vahendite koondamist noore eesti pere toetamiseks. Toona oli vaesus veel üsna tundmatu ning enamasti mitte põlastusväärne nähtus. Tööjõupuudus andis inimestele tugeva positsiooni ja palju võimalusi. Nõukogude ajal oli tööl poolpuhkuslik iseloom, sealt sai alatasa ära käia. Lapse haigestumisel olid vabad päevad tagatud. Väikese palga eest nõuti ka vähe – mõni pidas kolme töökohta. Töö kõrvalt õpiti ja pühenduti perele. Asutus sisustas vaba aja ja pakkus sanatooriumituusikuid. Riigivargus oli tavaline. Enamik inimesi pidas end oma tööga üleval ja rääkis tööasjades julgelt kaasa.

 Inimese ja ühiskonna põhiolemuse muutmiseks nõudsid IMF ja Maailmapank G. Sachsi teoorial põhinevat šokiteraapiat ehk näljaravi. Seda kasutas ka J. Stalin – Ukrainas hukkusid Suure Nälja ajal (1930-ndate algul) inimesed jubedal kombel.

 Vene kommunistid pidasid

 kurjategijateks kõiki edukaid ja tapsid nad ära. Nüüd on vastupidine arusaam – iga inimene on oma hädades juba ette süüdi mõistetud. Pooled Eesti töötajatest ei pea oma palka inimväärseks ja paljud pensionärid on sunnitud lisaks materiaalsetele piinadele taluma ka moraalseid. Tihti võtab inimestelt vabaduse hirm olla ise, sest käituma ja mõtlema peab nii nagu oodatakse – ohus on prestiiž, positsioon, kui mitte koguni töökoht. Osa ettevõtjaid ei julge Keskerakonnale annetada oma nime all. Kui elu kõrgem siht on isiklik huvi, oleme demoraliseerunud. Samamoodi toimis Vaclav Haveli arvates nõukogude võim stagnatsiooni ajal.

 Koos emapiimaga on meisse sisse söödetud arusaam, et inimene võib endast ja oludest sõltumata absoluutselt vaba olla, end vabana tunda, valida ja teha, mida õigeks peab. Edukad on tihti õnnejoovastuses, aga mitte alati. Iga valik on samas ka süü, sest puudub mõõdupuu selle õigsuse hindamiseks. Selle tulemuseks on Jean Paul Sartre’ järgi äng ja meeleheide. Pole ka enam Jumalat, kellele loota.

 Kuni eesti rahvas oli veel tervik,

 tundsid end häirituna kõik, kui mõni laps abi vajas või halvasti käitus, ning tulid oma mugavustsoonist välja. Rahvuse esmane eesmärk oli kestma jäämine, seda ka kommunistidel. Enam see nii ei ole. Me elame ja mõtleme nagu suured rahvad, lastes rahvuskehal laguneda (R. Veidemann). Adam Smith võrdles inimest loomadega ja leidis, et „inimene sõltub kogu aeg ligimese abist“. Ta ei mõistnud enam, et grupil on omadused, mida üksikisikutel pole, ja see annab grupiliikmetele uusi kvaliteete. Eesti sotsiaaldemokraatide 1990. aasta programm tõdes, et „inimene on inimene vaid ligimeste seas (...), üksikolendina on ta piiratud, abitu, lõplik“.

 Siim Kallas kirjutas kodanikeriigi manifestis, et oleme edasise arengu sidunud teatud valikutega, mida iseloomustavad sellised märksõnad nagu turumajandus, eraomandus, vaba konkurents jne. Sellel teel tuleb kompromissitult jätkata. Las nõrgemad upuvad, sest tugevamad ujuvad välja – niisugune on olnud moraal.

 Sotsid väitsid, et piirideta konkurents lõhub ühiskonna ja viib „kõigi sõjani kõikide vastu“. Üksikute vabadus kui võimalus oma elu teostada tuleb nüüd ülejäänute arvelt ja satub kogu aeg konflikti teiste vabadusega – solvamine, ärategemine, mahasõtkumine ja üksteise hävitamine pole nende mängureeglite juures välditavad. Töövõtja on nõrgemas positsioonis ja kurdab salaja, et töötab nagu ori. Ajaloost on teada, et sügavad sotsiaalsed lõhed ja lahendamata sotsiaalprobleemid viivad totalitaarsete diktatuurideni.

 Katoliku kirik peab liberalismi eksimusteks inimese ühiskondliku loomuse, riigi kohustuste ja inimeste solidaarsuse eitamist. Eraomand peaks kiriku meelest alluma ühistele hüvedele.

Piiritu kasuahnus sunnib liberaale

 väitma, et riiklikult korraldatud ühine õnn ja inimeste põhivajaduste rahuldamine viib koletusse orjusesse. Põhjamaade kogemus räägib sellele vastu. Seda teeb ka laulupidude traditsioon.

 Veelgi enam – ületamatu ja ajaloos kordumatu vabaduse kogemuse said noored omal ajal ehitus- ja töömalevates, sest sinna kuulus ka sotsiaalse võrdsuse tunne. Praegu saab sellesarnast elamust kaitseväes ja Kaitseliidus. Jalgsimatkad ja telklaagrid ühendasid inimesi nii taeva kui ka maaga ja omavahel. Eravaldusesilte polnud ja tulijaid võeti lahkelt vastu. Enne liberalismi andsid inimesele väärikuse töö ja tema isiksus ning inimesed hoidsid ühtekokku. Vähesed on mõistnud J. P. Sartre'i tõdemust: „Tõelisi teisi pole vaja: Teine – see on põrgu.“ Väga paljud lapsed olid sunnitud töötama talus, koduaias või maju ehitades. Kooliaiad ja õpperuumide korrashoid olid õpilaste hooleks. Ühiselt vastutati vaba aja sisustamise eest. Tarbimisühiskonnas on kallite saabaste ja uue sulepeaga Kiir hinnatum kui Toots, keda oleks vaesuse pärast kiusatud.

 Kui veel telereid ja arvuteid polnud, mängisid lapsed väljas. Õued olid täidetud laste kilgetest. Klassivahed olid tundmatud. Kui pall üle aia lendas, polnud selle ära toomine kriminaalkuritegu. Harrastusringid andsid eluks rohkem kaasa kui kohustuslik haridussüsteem. Selle kõige eest ei küsitud (üle jõu käivat) tasu ehk see oli vaba. Täna saab veel vaid 14% lastest päevas piisavalt liikuda. Laste karistamine kasvatuse eesmärgil polnud võib-olla vajalikki. Praeguste laste probleemid on ühiskonnas.

 Eesti eliidi hiilgavaim saavutus

 on inimestele mulje jätmine, et nad on oma elu peremehed ehk vabad. Martin Luther rääkis seesmisest vabadusest pärisorjadele, katoliiklased veel varem. Bertrand Russell ütles 1917 umbes sama, mis V. I. Lenin: „Kapitalistlik majandussüsteem koondab initsiatiivi väheste kätte, teistel pole peaaegu kunagi midagi valida.“

 Siiani osati mõista, et eliidi vabadus tuleneb enamuse ekspluateerimisest. I. Berlin näeb positiivset vabadust siis, kui otsus tuleb inimesest, mitte välistest jõududest. Meil on hägustunud arusaam paratamatusest, millele allume mitte ainult looduse osana, vaid keelekasutuse, kultuuri, tähenduste, sotsiaalse kapitali ja poliitilisuse, võimuseaduste, suhtlemismallide ja sisekorraeeskirjade, kaasinimeste suhtumise, moe, massimeedia ja alateadlike mõistetavuste mõjul. Helgemad pead on otsinud sellises maailmas vabaduse võimalikkust (vt Poliitilisuse semiootika 2012).

 Või on Lääne ühiskond vaba tahteta tarbijad? Ernesto Laclau juhib tähelepanu tühjadele tähistele, milleks meile on rahvus, usk, isamaa, vabadus ja demokraatia.

 Vabadust ja õiglust ei saa olla ilma tõeta.

 „Öelda olemasoleva kohta, et seda pole, või mitteolemasoleva kohta, et ta on, tähendab rääkida valet, aga öelda, et olemasolev on ja mitteolemasolevat ei ole, tähendab rääkida tõtt“ (Aristotelese „Metafüüsika“).

 Iseendast tõe otsimise küsitavusest oli juba juttu. Me oleme harjunud uskuma, et tõene on see, mis üldjoontes ühtib peavoolumeedias ja massikultuuris pakutavaga ning teiste arvamusega. Vaidlused on lakanud, kuna puudub alternatiivne maailmavaade või diskursus. Napib isiksusi, kes tõde ja õigust kaitseks.

 Rahva tegelik elu ja tulevik näitavad katsetatud liberalismi ekslikkust. Vastumeelsus rahulolematute suhtes tuleneb ka hirmust valestivalitud poliitika ja südametunnistuse ees, mitte ainult murest heaolu vähenemise pärast. Stagnaajal võis vabalt öelda, kui elu raske oli; orjaajal võis ka kaevata. Nüüd nähakse seda riigivastasusena. Vajadused on eluks ja arenguks hädatarviliku puudumise taju; nende mahasalgamine on elu ja vabaduse reetmine. Vajaduste asemel räägitakse väärtustest, elutingimuste asemel uuritakse läbielatavat maailma, heaolu asemel tähtsustatakse toimetulekut. Enesekesksus võtab võime teist mõista ja halastada.

 Kõigile ebameeldivatele faktidele öeldakse juurde saatanlik kius: nüüd on meil valik, vabadus ja vastutus. Tegelikult on elu koos kõigega, nii nagu ta on. Meie ette seatakse tihti tühiseid, halbu ja pealesunnitud valikuid. Tõelise vabaduse (freedom) tagavad reaalsed võimalused. Vabadus ja tõde on reaalsed.

 Aasta inimeseks valitud katoliku kiriku pea Franciscus I kirjutab oma läkituses, et me ei tohi enam kauem uskuda turu nähtamatut kätt ning et tulu ei peaks tulema tööjõu kärbete arvelt, kuna see on „uus mürk“. Õigluse kasvuks ei piisa üksnes majanduskasvust, vaid selleks tuleb sissetulekud paremini ümber jagada. Me ei tohi vaesuse struktuursete põhjuste lahendamist edasi lükata. Need tuleb kaotada, sest see on haigus, mis viib uute kriisideni. Ebavõrdsuse vähendamiseks tuleb kasutada reaalseid mehhanisme. Ta leiab, et ühtsus valitsegu konfliktide üle ja reaalsus on tähtsam kui ideed. Tervik on suurem kui osa.

 AKEN:  Enesehävituslik käitumine näitab ühiskonna kriisi, väidab dr Heino Noor.

 AKEN2 Kui elu kõrgem siht on isiklik huvi, oleme demoraliseerunud.

 Pildiallkiri: Lust kirjutab, et kasuahnus sunnib liberaale väitma, nagu viiks riiklikult korraldatud ühine õnn ja inimeste põhivajaduste rahuldamine koletusse orjusesse. Põhjamaade kogemus räägib sellele vastu. Sellele räägib vastu ka Eesti laulupidude traditsioon. Foto Kn arhiivist

Jaga |