Noorte ehitada on tulevik

Järgnes halvustav arutelu, et Savipäts ärgu praaligu Tallinnasse saabuvate uute trammidega, sest need olla Euro- ja riigi rahadega ostetud. Tule taevas appi! Kas linnapea pidanuks need trammid oma raha eest ostma? Kas siis olnuks Savisaar suurem tegija, kui ta poleks suutnud trammide ostuks mujalt raha hankida, kui Tallinna linna eelarvest? Mina pigem küll arvan vastupidi, et see just oligi Edgar Savisaare juhtimisvõimekuse lakmuspaberiks. Sedakorda teda pilves ilma tõttu ei süüdistatudki? Savisaar oli paha kui Tallinnas tasuta ühistransport loodi, nüüd on ta paha, et tramme omaenda raha eest ei ostnud.

 Meenutage, kuidas üks Ain Seppiku poolt eriti andekaks ärimeheks tituleeritud linnapea soovis trammid Tallinnas likvideerida. Vanarauakaupmees tundis trammiteerelssidest niivõrd tugevat rahalõhna. Mis siin riigis ometi toimub? Kas valimiste eel on mingisugune Savisaare-vastane ja KE-foobia viirus levima hakanud? Kas Savisaare peab sellele üha ohtlikumalt levivale viiirusele vastu?

See, kuidas pealinn välja näeb, pole oluline ainult tallinlastele, vaid kogu vabariigi elanikkonnale.

 1988. a. hoogustus kõikjal maakondades Rahvarinde (RR) tugirühmade moodustamine ja 1. oktoobril algavale RR kongressile delegaatide valimine. Siis kõlas rahva suus ja meedias iga päev ühe peamise tegelase Edgar Savisaare nimi. Ei teadnud kuigi paljud Ansipist, Ilvesest ega Laarist midagi. Viimane redutas Rootsis ja ootas paremaid aegu Eestisse naasmiseks, kuna tema vastu oli algatatud kriminaalasi.

Sellest tohutuid rahvahulki kaasanud RR-ist moodustati hiljem Keskerakond.

Kust sai alguse valitsuse meeletu pingutus selle nimel, et kogu riigi avalikkus hakkaks Keskerakonda ja selle juhti vihkama? Mida mõtles president Ilves, kui ta avaldas heameelt, et saime uue noore hea Ansipi õpilase Rõivase peaministriks? Milles väljendub see „Ansipi hea õpilane“? Ega ometi mitte selles, et uus noor peaminister kuulutas avalikult KE ja selle juhi ühiskonnaohtlikuks? Noore valitseja meelest on suur hulk riigi elanikkonnast ühiskonnaohtlikud – üle 15 000 erakonnaliikme ja mitu korda suurem hulk KE poolehoidjaid. Kas sellist avaldust muudmoodi ka saab nimetada, kui ühiskonna ehk oma rahva lõhestamiseks? Kas nii loodetaksegi võita valimisi?

Ega ometi mitte selles väljendu „Ansipi hea õpilane“, et peaminister austab oma osavõtuga GEYKLUBI pidustust? Samas ei austanud mitte ükski valitsuse liige oma osavõtuga Eesti vabaduse eest võidelnute mälestust Põltsamaal korraldatud kokkutulekul.

Kuidas valitsusjuhi sellisesse käitumisse ja avaldustesse suhtuvad noored, hakkab selguma juba mitmetest erinevatest noorte avaldustest. Lugedes internetikommentaare, võib lausa šoki saada nendest erakordsetest laimu- ja solvangulaviinidest, mida seal KE ja selle juhi aadressil välja paisatakse! Sõna- ja meelsusvabaduse kuritarvitamisel on tihti huligaansuse ja laimulevitamise kuriteo tunnused. Kahjuks pole 24 aastaga erilist politseitöö paranemist tunda! Välja arvatud roolijoodikute püüdmine ja trahvimine, kus Eesti politsei võimed on maailmatasemel.

Kellele on see KE-foobia kasulik? Kas hirm muudatuste ees on nii suur, et Keskerakonnas ja eriti Savisaares nähakse sellele kõige suuremat ohtu?

Ilmselt ei seo Keskerakonda suurte ärimeestega samasugused lepingud ja lubadused, nagu Reformierakonda?

MiIlest presidendil sellised meelemuutused, et ta hakkas eelistama kommuniste, keda ta varem lausa vihkas? Isegi välismaal põhjendas ta enda Eesti presidendiks kandideerimist sellega, et kommunist Rüütel teist ametiaega presidendiks ei saaks. Kas pole siiski kurb ja halenaljakas võrrelda, kes on meile Rüütel ja kes väliseestlane Ilves? Võrrelda ikka selle järgi, kes mida on teinud? Nüüd tagantjärele lausa koomilisena tundub tolleaegne Ilvese mure Eesti saatuse pärast, kui Rüütel saanuks uuesti presidendiks.

Ja ometi, kes need olid ja kelle tahet need esindasid, kes sellise kombinatsiooniga nõustusid ja selle ellu viisid? Rahva soovide ja tahtega siin küll mingisugust seost ei olnud.

Loota ainult sellele, et kikilips teeb mehe šikiks, nagu Ivo Linna laulab, on ka tuuletallamine ehk lootmine eimillelegi. Just sellepärast me olemegi seal, kus me oleme.

Oleme 700 aastat erinevate riikide orjuses elanud just tänu sellele, et oleme ühte hoidnud, oleme ellu jäänud. Kuhu see kõik kadus kohe, kui olime end vabaks võidelnud? Ahnitsemine, karjäärihimu, iseenda heaolu kõigele muule prioriteediks seadmine sundis rahva unustama ja esile kutsuma omavahelisi konflikte, tülitsemisi ja rahulolematust. Püüti väljapoolt ilus ja hea välja näha. Selle nimel loodi huupi omandireformiseadus, mis muutis oma rahva kümned tuhanded perekonnad sundüürnikeks, pankade võlaorjadeks ja päris kodututeks. Seadus ajas inimesed kodudest välja, midagi vastu andmata, Omanikeks said isegi nii kauged välismaalased, kes oma sugulastest endisi majaomanikke olid näinudki üksnes fotodel. Ennekuulmatu oma rahva vastane genotsiid teenis peamiselt poliitilisi huve, et Eesti riik väljastpoolt imekaunina näiks!

Ei usalda ega austa ammugi meie rahvas enam oma juhte. Erilise hooga hakkasid kunagi tööle põrandaalused omakohtud, kus võimu ja raha nimel karistati surmanuhtlusega. Politsei oli abitu ja erialase väljaõppeta ning kartis kurjategijaid. Rahvas kartis abitut politseid. Sellest kirjutab Viktoria Ladõnskaja oma raamatus „Lasnamäe valge laev“.

Mida toovad meile 1. märtsi valimised, näeme üsna varsti…

Kui rahvas loodab "õnneotsijatele" kindralitele ja ajakirjanikele, siis jätkab ta traditsiooniks saanud ämbrisseastumist ja paremuse poole küll miski ei muutu, pigem vastupidi.

JAAK LAIDLA Harjumaalt

Jaga |