Nädala juubilar SERGEI MIHHALKOV 105

Luuletusi hakkas 13. märtsil 1913 sündinud Serjoža kirjutama üheksa-aastaselt, aga aasta hiljem viisid kodutud vargapoisid, kes tungisid Mihhalkovide korterisse, minema kõige kallima varalaeka, kus muu poisikeste „aarete“ (ragulkad, nuga, tinasõdurid) hulgas oli ka vihik noorukese poeedi esimeste värssidega. Muidugi ei lakanud ta seepärast luuletusi kirjutamast, ja nooruses avaldatigi Mihhalkovi tihti mitmetes väljaannetes, kuid ta jäi tavaliseks realuuletajaks.

 Kord aga juhtus midagi sellist, mis tegi ta üsna väljapaistvaks literaadiks. Noorele poeedile meeldis üks tudengist piiga, sihvakas ja paksu ruuge patsiga. Otsustanud  hõivata neidise südame, teatas ta valjult: „Ma pühendan Sulle luuletuse ja trükin selle ära homses „Izvestijas“!“ (See oli tollal tähtis ajaleht „Pravda“ kõrval – RR) Kavalpea Mihhalkov juba teadis, et tema luuletus ilmub ajalehe järgmises numbris. „Eks sa proovi!“ – naeratas väljavalitu, vibalikku austajat uskumata. Too aga tõttas toimetusse, jõudis luuletuse pealkirja muuta, pannes neiu nime luuletuse teksti. Hommikul ilmuski „Hällilaulu“ asemel luuletus „Svetlana“.

Katse saavutada neiu soosingut Mihhalkovil korda ei läinud. Kuid tema luuletus äratas selle mehe tähelepanu, kelle kätes oli miljonite inimeste elu ja surm. Jossif Vissarionovitš Stalini tütre nimi oli Svetlana.

Muide, nii rääkis seda lugu poeet ise. Kuid on ka teine versioon, mida levitati kirjandusringkondades, kus Sergei Mihhalkovi peeti (kes kadedusest, kes põhjusega) kaalutlevaks tõusikuks ja karjeristiks.

Noor ambitsioonikas Mihhalkov läks jultunult ülemuse kabinetti, laskus lohvalt tugitooli ja kuulutas peatoimetajale käsutoonil, et too paneks tema luuletuse homsesse numbrisse, kusjuures ajalehe esiküljele, kus üldjuhul trükiti propagandistlikke juhtkirju.

Peatoimetaja tahtis häbematu kuti välja ajada, kuid too soovitas enne heita pilgu pealkirjale.  „„Svetlana“…“ luges peatoimetaja. „No ja mis siis?!“ – „Aga seda, et homme on Stalini tütrel Svetlanal sünnipäev!“. Peatoimetaja haaras südamest kinni.

Loomulikult ilmus luuletus keskajakirjanduses ja … Sergei Mihhalkov alustas oma loomingu tähelennulist etappi seitsmepenikoormasaabastega. Aastal 1943 juhtus see, mis tegi ta teiste oma aja poeetide hulgas neile kättesaamatuks.

Suure Isamaasõja keskpaigas leidis N Liidu juhtkond aega tunda huvi uue hümni loomise vastu (enne seda oli Nõukogudemaa hümnina käibel rahvusvaheline proletariaadihümn „Internatsionaal“). Poeetide ja heliloojate seas kuulutati välja konkurss. Mihhalkov lõi kampa oma sõbra, vähetuntud poeedi Gabriel El-Registaniga, et see paneks paika poliitilised formuleeringud, aga tema ise need riimiks. Nende variant lõpuks kinnitatigi (mis puutub heliloojatesse, siis finaali jõudis kaks varianti – Šostakovitšilt ja Aleksandrovi sõjaväeorkestri muusika. Kinnitamisel oli Stalin öelnud Šostakovitšile: „Teie meloodia on ilus, kuid meil on vaja bravuurset ja pateetilist muusikat!“

Alamate hirmu türanni ees oli Mihhalkov sünnist saati kogenud. Kord hümni teksti variantide arutamisel Stalini Kremli-kabinetis kogeles ta erutusest tavalisest rohkem. Stalin katkestas teda, lausudes tasakesi: „Ära kogele!“ Mihhalkov vakatas ootamatusest, ja pärast jätkus jutuajamine juba normaalses kõnes. Ja mitu kuud pärast seda ta tõesti ei kogelenudki.

Käibel on ka selline naljalooke. Pärast N Liidu hümni esimest esitamist küsis Stalin autoreilt, mida nad oma töö eest tasuks tahaksid. Poeet El-Registan küsis autot. Helilooja Aleksandrov – suvilat. Aga meelitleja Mihhalkov küsis, hinges ärevus, kingiks punast pliiatsit – seda, „millega Suur Jossif tegi hümnitekstis parandusi“.

El-Registan saigi auto. Aleksandrovit premeeriti suvilaga. Mihhalkovi osaks sai… Stalini pliiats. Auto, uus korter ja suvila aga tulid talle juba täiendava kaasandena.

Kui algas Suur Isamaasõda, ei jäänud Sergei Mihhalkov tagalasse passima. Nagu teisedki kirjanikud, suundus ta sõjakorrespondendina rindele ja tegi sõja läbi algusest lõpuni. Sõja-aegse tegevuse eest autasustati teda Punatähe ja Punalipu ordeniga, samuti mitme medaliga. Kaugeltki kõik ei tea, et epitaaf Tundmatu Sõduri haual Kremli müüri juures (nüüd on see valvepost nr. 1 üle toodud V. I. Lenini mausoleumi juurest) – „Su nimi on tundmatu, tegu aga  surematu“ – kuulub Mihhalkovile.

Tasub märkida, et Sergei Mihhalkov on unikaalne ka sellepoolest, et tema on impeeriumi kolme hümni autor (1943, 1977, 2001). Midagi sellist pole juhtunud kogu maakeral.

Seitsmekümnendate keskel asus Sergei Vladimirovitš Mihhalkov partei ja valitsuse ülesandel NSV Liidu riigihümni uue redaktsiooni loomisele. Teatavasti esines Nikita Hruštšov NLKP XX kongressil Stalini tegevuse paljastustega, seepärast saabus lõpuks (juba Brežnevi-ajal) moment Suure Juhi nimi hümnitekstist välja heita ja sisse viia muidki korrektiive vastavalt jooksvale poliitilisele olukorrale.

Poeet tuli sellega toime. Hiljem räägiti, et hümni auväärset autorit oli Literaatide Majas rünnanud praegu kuulus Jevgeni Jevtušenko, tollal noor ja rahulolematu (arvatavasti samasugune kui oli Mihhalkov olnud nooruses), paisates näkku: „Teie hümnitekst on ju pask!“ Mihhalkov heitis aga Jevtušenko poole oma kasvu kõrguselt üleoleva armuliku pilgu ja lausus nagu koolidirektor hooletule koolipoisile: „Mine-mine, õpi tekst pähe!“

Mitte üksnes Jevtušenko, vaid ka teised panid Mihhalkovile süüks, et hümni tekst on  konjuktuurne ja poeetilises mõttes küündimatu. Seepeale poeet kostis: „Ehk ongi nii. Aga kui hümni hakatakse mängima, siis tõusete nagu üks mees püsti ja hakkate seda laulma.“

Umbes  kakskümmend aastat hiljem (seegi kord konkursi alusel) saavutas Mihhalkov uuesti võidu Venemaa hümni loomise võistlusel. See juhtus juba Putini-ajal.

Sergei Mihhalkov oli edukas peaaegu kõigis kirjanduslikes žanrides: poeesias, proosas, draamas, kriitikas, publitsistikas, mängu- ja multifilmide stsenaariumide kirjutajana. Poeedist sai lasteluule tunnustatud klassik.

Kuid siiski tuleb anda tõele au, et Sergei Mihhalkovi parimad „teosed“ on tema pojad: Andron Kontšalovski ja Nikita Mihhalkov, mõlemad tuntud filmirežissöörid, kellest üks – Andron – töötas Hollywoodis isegi nõukogude ajal, Nikita aga on saanud prestiižika Oscar’i.

On palju kriitikuid, kes  kuigi kõrgelt ei hinnanud Sergei Mihhalkovi panust maailmakirjandusse, rääkisid  teisejärgulisusest, püüdlusest olla  võimudele meelepärane nende momendihuve silmas pidades. Teda süüdistati omakasu nimel lojaalsuses igale võimule.

Nii imelik kui see ka poleks, kuid, olles alati riigi ühiskonnaelu teravikul, astus Sergei Mihhalkov komparteisse alles aastal 1950.

Brežnevi valitsusajal sai Sergei Mihhalkov satiirilise kinoajakirja „Süütenöör“ loojaks ja asendamatuks peatoimetajaks. „Fitil’i“ seeriaid, kus paljastati „sotsialistliku elulaadi üksikuid puudusi“, näidati vaatajate rõõmuks enne kinoseansse. Mihhalkov meenutas, et pärast „Süütenööri“ esimest vaputavat edu kutsuti ta NLKP Keskkomiteesse ja talt küsiti, kuidas saaks kinoajakirja aidata. „Peaasi – kui ei segataks!“ oli  peatoimetaja vastanud.

Vaatamata loominguliste huvide mitmekesisusele (silmapaistev kirjanik, poeet, valmimeister, dramaturg, publitsist) pidas Mihhalkov ise oma peamiseks elutööks luuletusi lastele. „Lasteraamatu populaarsus on tegelikult väga mõistatuslik,“ oli ta öelnud. „Seda ette teada pole võimalik. Kui majas on palju raamatuid, aga laps nõuab, et talle loetaks üht ja sama raamatut, tähendab see seda, et see on tõeline lasteraamat. Nii et mina ei valinud lapsi, vaid lapsed valisid mind.“ Nagu  lähedased ja omased märgivad, säilitas lastekirjanik kogu eluks ka ise lapseliku meele.

Eelmise sajandi kolmekümnendatest assotsieerub Sergei Mihhalkov lasteluulega. Tundub, et tema  lasteluuletused oleksid nagu alati olnud olemas. „Kui vana on õigupoolest Sergei Mihhalkov, legendiks muutunud inimene?“ – selline küsimus esitati Moskva koolide algklasside õpilastele. Need pahvatasid  mõtlemata – „150 või isegi 200!“, pidades silmas, et tema raamatuid lugesid juba nende vanaemad ja vanaemade vanaemad.

Sergei Mihhalkov elas 96-aastaseks. Ta jõudis oma eluajal ära näha kümmet lapselast ja  peaaegu sama palju lapselapselapsi. Aastal 1973 omistati Sergei Mihhalkovile sotsialistliku töö kangelase aunimetus ja oma Kuldtähte kandis ta rinnast võtmata ka pärast N Liidu lagunemist.

Täheks sai ta ka ise. Sergei Mihhalkovi nime kannab üks Päikesesüsteemi asteroide – väikeplaneet (9540) MIKHALKOV.

Jaga |