Ligi: "Kas arvate, et Kesknädal on ajakirjandus?"

Tahaksin kirjutada liberalismist ja teha seda armastusega, sest olen poliitilistelt vaadetelt liberaal. Usun üksikisiku vabadusse igal tasemel ning mitte miski ei tee mind vihasemaks ja valvsamaks kui võimu katsed üksikisiku vabadust piirata. Eriti tähtsad on minu jaoks sõna- ja arvamusvabadus, ajakirjandusvabadus, vabadus koguneda ja meelt avaldada.

IRJA TÄHISMAA

innojairja.blogspot.com

Kuna olen hingelt liberaal ja liberalism tähendab minu jaoks ennekõike vabadust, siis olin üllatunud, lugedes, et Liberalismi Akadeemia valis aasta liberaaliks rahandusminister Jürgen Ligi. Akadeemia nõukogu esimees Igor Gräzin põhjendas seda sellega, et Ligi on silmapaistev näide inimesest, kes on raudselt seisnud liberaalse maailmavaate eest. See tähendab, et Ligi peaks idee poolest olema üks suuremaid vabaduse eestvõitlejaid Eesti Vabariigis. Kuidas muidu saaks ta olla aasta liberaal, mis tähendab ei midagi muud kui vabaduse eestvõitlejat?

Otsustasimegi sel korral välja selgitada, kas reformierakondlased ülepea teavad, misasi liberalism on?

Nagu ikka

ootasid meid pressikonverentsile minnes Stenbocki maja uksel turvamehed. Ütlesime, et tulime pressikonverentsile.

"Aga kas te siis juba ei saanud aru, et olete siin ebasoovitavad isikud?" küsis turvamees hämmeldunult, ent siiski väga viisakalt.

"Jaa, aga meil oleks valitsuse pressiesindajale veel mõned küsimused, sooviksime temaga rääkida," ütlesin mina. Turvamees läks asja uurima.

"Kahjuks ei ole kellelgi kommunikatsioonibüroost hetkel aega teiega rääkida, " ütles turvamees pisut hiljem nõutult. "Äkki meili teel?"

Egas midagi, meili teel. Olime jälle tänaval. Liberalismi eestvõitlejaks pürgiv partei oli ka seekord rääkinud ja otsustanud. Selline see liberalism Eesti moodi on. Ilmselt mingi uuemat sorti liberalism, ainult Eesti riigi ja Eesti inimeste jaoks, mida muu maailm ei tunne, aga mida nimetatakse liberalismiks Eestis ja mida kultiveerib end liberaaldemokraatlike väärtuste kandjaks pidav Reformierakond. Mille sisu võib lühidalt kokku võtta nõnda: liberalism - see on see, mis mina ütlen.

Otsustasime

pressikonverentsi lõpuni Stenbocki maja juures passida ja Härra Liberalismi enda ehk Jürgen Ligi ära oodata. Ja temalt kui Aasta Liberaalilt küsida, kuidas tema seda va liberalismi defineerib. Ligi andis end tükk aega oodata, ent lõpuks vajus ta Stenbocki majast välja ja me võtsime ta kohe pihtide vahele. Küsisime, kuidas tema kui Aasta Liberaal liberalismi olemusest aru saab.

"Misasi see liberalism on, härra Ligi? Milliste väärtuste eest ta seisab?"

"Noo..." jäi Härra Liberalism mõtlema. "See... seda on niimoodi raske siin defineerima hakata, läheks kole pikaks. Ütleme, et ta seisab igasuguse vabaduse eest..."

"Selge, vabaduse," jätkasin mina. "Aga mida ütleb liberalism näiteks ajakirjandusvabaduse kohta? Kas liberalism kaitseb ka ajakirjandusvabadust?"

"Jaa, muidugi," ütles härra Ligi pikalt mõtlemata.

"Aga siin me nüüd seisame, härra Ligi," ütlesin mina. "Tulime valitsuse pressikonverentsile, aga meid, ajakirjanikke, ei lastud sisse."

"Kes siin on ajakirjanik?" küsis härra Ligi.

"Inno on töötanud ajakirjanikuna," ütlesin mina.

"Egas igaüks, kes on töötanud ajakirjanikuna, saa ennast veel ajakirjanikuks nimetada," ütles härra Ligi tähtsalt.

"Aga meil on ka Kesknädala pressikaardid," ei jätnud mina jonni.

"Aga kas te arvate, et Kesknädal on ajakirjandus?" küsis härra Ligi kulme kergitades.

"Aga kas teie arvate, et ei ole?" küsisin mina vastu.

"Loomulikult arvan mina, et ei ole!" teatas härra Ligi rõõmsalt naeratades.

Sellega oli Härra Liberalism

teinud teatavaks, mida ta arvab ajakirjandusest. Õigemini - teinud teatavaks Eestis viljeldava liberalismi erivormi seisukoha, mille kohaselt on peaministril ja ministritel, s.o valitsusel õigus otsustada, millised isikud või väljaanded on riigis ajakirjandus ja millised mitte. Selle paikapanemine on Härra Liberalismi arust peaministri ja ministrite suva, mis tähendab lihtsustatult seda, et ajakirjanik on Eesti Vabariigis selline inimene, kes kirjutab peaministrile meelepäraseid lugusid. Veelgi lihtsustatumalt: ajakirjanik on õukonnalaulik. Kui soovite, siis õukonnanarr. Ostke endale aegsasti narrimütsid, härrased ajakirjanikud!
See, et ajakirjandusväljaanne esindab mingi partei huve, ei tee teda veel mitteajakirjanduseks. Ka Eesti ajakirjanduse juured on poliitikas. „Postimees" ja „Sakala", esimesed suured ajalehed Eestis, alustasid poliitiliste väljaannetena. Maailmas on väljaandeid, mis ütlevad otse välja, milliseid parteisid nad eelistavad. Näiteks Stern Saksamaal toetab konservatiive ja Spiegel vasakpoolseid. Ameerika Ühendriikides on jällegi sedasi, et osa väljaandeid positsioneerib end kas konservatiivsetena (Spectator) või liberaalsetena (Prospect), osa aga toetab, nagu see kõikides demokraatlikes riikides tavaks, alati opositsiooni. Oleks kujuteldamatu, et mõni Saksa või Ameerika minister ütleks, et Stern või Prospect pole ajakirjandus.

Eesti on läinud kolmandat, üksjagu perversset teed. Ühelt poolt ei ütle meediaväljaanded otse välja, keda nad toetavad, kuigi lehtede sisu järgi võib otsustada, et „Postimees" on Reformierakonna leht ning „Eesti Päevaleht" ja „Eesti Ekspress" on IRL-i lehed.

Teisalt eiratakse demokraatlike riikide tava kritiseerida valitsevat võimu. Näiteks Vanity Fair'i peatoimetaja Craydon Carter upitas Barack Obama võimule, kuid nüüd ei pelga ta teda ka kritiseerida. Eestis ei poeta „Postimees" aga Reformierakonna peaministri ja ministrite kohta ainsatki halba sõna, küll aga valvab kiivalt opositsioonierakonna esimehe Edgar Savisaare iga viimast kui sammu, kirjutades juhtkirju mitte Eestis päev-päevalt süvenevast stagnatsioonist ja autokraatiast, vaid Tallinna lumistest katustest ja rookimata teedest. Eestis on niisiis tava, et lehed on küll teatava partei meelsed, ent varjatult. Kritiseeritakse mitte valitsust, vaid opositsiooni.

Silver Meikar

võib küll liberaaldemokraatlikust parteist unistada, aga partei vana kahurväe seisukoht on ikkagi selline, et selle, misasi liberalism mingil hetkel konkreetselt on, paneb paika valitsus, kel, nagu Inga Jagomäe meile möödunud korral ütles, on täielik diskretsiooniõigus ning kes ei pea oma käitumise motiive mitte kellelegi põhjendama.

Kuna Reformierakond naudib Ansipi ja „Postimehe" vastutava väljaandja Mart Kadastiku lähedase sõpruse tõttu meediaprotektsiooni, ei paista see esmapilgul välja, aga tänane Reformierakond teab liberaalsetest väärtustest niisama palju kui siga sidrunist.

Liberalism ei ole

nimelt see, kui sina, võimuesindaja, ütled mulle, et sina võid otsustada, kes mina olen ja mida ma tohin. See võib sulle küll vabadusena näida, kuna sinul on vabadus määrata ja mind paika panna, aga ühepoolne ning euroopalikke põhiväärtusi ja traditsioone eirav vabadus ei ole mitte liberalism, vaid AUTOKRAATIA. Seda viljeles 1930-ndatel aastatel Konstantin Päts, kes võis kah omast arust suur liberaal olla, kuigi ta kehtestas vaikiva ajastu ja lasi kõik endale ebameeldivad väljaanded sulgeda. Alles jäi vaid tema enda parteile lojaalne häälekandja. Tema võttis ka ISE otsustada, kes oli Eesti Wabariigis ajakirjanik ja kes mitte. Tema arust olid õiged ajakirjanikud vaid need, kes töötasid „Päewalehes" ja laulsid Pätsule kiidulaulu.

Kuna inimesel, kellele on võim pähe löönud, on tihti silmaklapid peas, siis ma aitan teid natuke, härrased Ansip, Lang ja Ligi, ning ütlen: vaadake end peeglist, te käitute praegu täpselt nõnda nagu Konstantin Päts 1930-ndatel. Otsustate ise, kes on ajakirjandus ja kes mitte.

Teil on täielik õigus seda teha. Ma olen liberaal ja pooldan arvamusvabadust. Teil on täielik õigus olla seda meelt, et peaministril ja ministritel, s.o teil endal on õigus paika panna, kes on Eesti Vabariigis ajakirjanik ja kes mitte. Põhja-Korea, Iraani, Hiina ja Türkmenistani riigipead oleks teiega sajaprotsendiliselt nõus. Ainult et ärge, jumala eest, end sellisel juhul liberaalideks nimetage.

Lühendatult Inno ja Irja blogi 11. märtsi ülestähendustest

Jaga |