Suurfilm müüdud hingedest

Filmikunst on sajandiga võidelnud endale iseseisvuse ja vaata et muutnud värsked põlvkonnad virtuaalmaailma sõltlasteks.

Sarnetil on vedanud õpetajaga. Mäletan, kuidas Arvo Iho sügaval vene ajal „Tallinnfilmi“ väikeses saalis näitas kultuuriametnikele Fellini keelatud filmi „Ja laev läheb“ ning selle põhjal neile filmikujundeid ja õhtumaa allakäigu filosoofiat lahti seletas.

Õpetajatel on oluline roll isiksuste kujunemisel. Ilmselt on nii ka Sarneti puhul. Iho on õpetajana ja operaatorina isegi tugevam kui režissöörirollis – ta on etteantud lähteülesannete sügavutiminev analüütik ja elluviija. Olen kogenud seda koostööst Arvoga Leida Laiuse mängufilmi „Naerata ometi“ tegemisel.

„Sarnetile on omane pigem esteetiline mäng kui sotsiaalne analüüs ja inimpsühholoogia uurimine. Ikka on Rainerile meeldinud kerge “kiiksuga” lood ja teda huvitab muinasjutulise atmosfääri ning nihestatud maailmade loomine.“ Arvo Iho analüütiline hinnang oma õpilasele on esilinastunud Sarneti mängufilmi „November“ olemuse lahtimuukimiseks põhiväärtusega tüvitekst.

Kriitikud ei tea filmiköögist suurt midagi. Nad on gurmaanid, kes on degusteerimislauas valmis filmi kallal varmad käsitsema nuga ja kahvlit. „Postimehe“ vanemtoimetaja Tiit Tuumalu arvustus filmile „November“ algab kummardusega Kultuuriministeeriumile. Sotsiaaldemokraat Indrek Saare ministeerium hindab praegu filmi kunstilisi väärtusi eelkõige vaatajate arvu põhjal. Nii ongi Tuumalu uudisfilmi arvustuse esimene pool pühendatud kogu Eesti filmitoodangu vaadatavuse arvulisele kirjeldamisele. Tuumalu ei tee vahet kassafilmide ja kultuuritoodete vahel. Ilmselt teadlikult.

Sarneti kultuuritoode kuulub filmiliiki art house, mille väärtust ei saa hinnata vaatajate arvu järgi. Kriitiku arvates meenutab „November“ vanu vene muinasjutufilme. „Luua on õnnestunud huvitav visuaalne omamaailm, mis hoiab tähelepanu üleval ka siis, kui lugu kusagilt järele annab,“ arvab Tuumalu. „Kuid mida varastas Kratt?“ küsib kriitik pealkirjas, aga arvamuses jätab lugeja vastuseta. Püüan leida Tuumalu küsimusele vastust. Eestlased on metsarahvas. Eesti pärimuslugudes on Kratt oluline kujund oma mineviku mõtestamisel.

Möödunud sajandil lisandus Krati tähendusele kaasaegsem sümbol. Kratist sai ühe põlvkonna Eesti riigi tragöödia kujund. 1944. aasta 9. märtsi õhtu Tallinnas. „Estonia“ teatris oli alanud Eesti esimese balleti Eduard Tubina „Kratt“ etendus. Äkki sekkus Krati tantsu Nõukogude lennuväe terrorirünnaku hävingu õud. Teater sai täistabamuse. Külastajad ja poolpaljad kostüümides baleriinid jooksid lennukipommide tekitatud meeletusse tulemerre. Põlesid Niguliste kirik, kino „Amor“, hotell „Kuld Lõvi“ ja vaekoda Raekoja platsil.

Sõja võit oli juba otsustatud. Võitjad hakkasid kustutama rahva mälu, et jutustada uut, võitjate ajalugu. Krati võbelevas veripunases kostüümis Boris Blinoff jooksis läbi leekides vanalinna nagu saatana märk Vene tänavale – oma koju. Baleriinist ämm Veera Leever on mulle seda isiklikku mälestust õuduste ööst, milles hävis pool Tallinna elamispinnast, koduköögis korduvalt kirjeldanud. Selle põlvkonna mälupilt hakkab tuhmuma.

Filmi põhiteemaks on oma hinge müümine Kratile. Kolme veretilga eest laostab isiksus iseenda väärikuse ja sisemise mina. Oma identiteedi mahamüümisega kaob indiviidi mälu. Mälu teeb meid surematuks. Unustus võtab juured. Kratt on varas. Pagan tähendab ladina keeles põlluharijat. Kristlikus kultuuris on pagan saanud halvustava varjundi. Kratt varastab paganliku ehk põlluharijate ehk maarahva ehk metsarahva kõik eetilised pärimusväärtused. Kratt hävitab ühte tsivilisatsiooni.

Filmis näemegi mäluta külarahvast. Elavates piltides kumavad igal tasandil looja – näitleja, operaatori, kunstniku, helilooja – nägemused, mis juhtub rahvaga, kes laseb varastada oma mälu. Kogu filmi visuaalsed aistingud moodustavad kokku võimsa identiteedi – mälu – kaotuse kujundi.

Vaadates põnevalt ja emotsionaalselt esitletud erinevaid sümbolistlikke visioone, poeb hinge painav küsimus. Kas meie järjepidevuse arengus pole ohtlikult palju kultuurikatkestusi? Kas me ei müü ka praegu oma hingemälu rahakratile?

Meie noore põlvkonna huvipuudus oma rahva kultuurimälu ja keele suhtes on kratiohu märk hinge müümisest. Ühiskonnas on tunda põlvkondade sidususe tähtsuse alavääristamist. Filmi lõpus kõmab lask Kristuse pihta ja tema kehast voolab veri. „November“ on sümbolistlik poliitiline hoiatusfilm.

„Film on produtsendi vaimu laps,“ manifesteerib noor produtsent Arthur Virve kultuurilehes Sirp. Produtsent Katrin Kissal on olnud elus õnne nagu Sarnetil. Kissa koostöö meie kaasaja eesti väljapaistvama režissööri Veiko Õunpuuga on naisest kasvatanud tundliku närviga produtsendi. Tänu tema vaimujõule ja südikusele ning usule Sarneti filmiidee olulisusest eesti kultuuri jaoks on seitsmeaastane teekond jõudnud teivasjaama. Siit edasi peaks filmi kulgemine jätkuma maailma, võrdsena teiste rahvaste kultuuritoodete kõrvale.

On oluline teada, et Rainer Sarnet oli Eesti Rahva Muuseumi ekspositsioonide loovrühma filmigrupi režissöör. Modernne muuseumihoone, kahte kallast siduv kujund on arhitektuurne monument meie rahvuslikule minevikule ja identiteedile. Vikerlased on hõimurahvas ja Eesti on alati olnud „maja tee ääres“. Nii kauni kujundiga on meid iseloomustanud muinasaja kroonik mõne tuhande aasta eest. Paar aastatuhat tagasi on taanlased hoiatanud meie, vikerlaste eest, et „eestlaste taganemine on sama ohtlik kui nende pealetung“.

Töö Eesti Rahva Muuseumis on mõjutanud Sarneti alateadvust. Etnograafilised süvateadmised on andnud režissöörile loominguvabaduse. Moodsa muuseumi ekspositsioon ja meie rahva juurte lood aegade algusest on praeguse keskeas põlvkonna nägu. Neljakümnendates põlvkond on loonud oma nägemuse meie rahvaste ajaloost. Iga põlvkond otsib oma siinolemise mõtet. Uued tulijad hingavad kuklasse, otsides oma olemise väljundteed.

Tihti looja ise ei taipagi, millise suurteose ta on valmis meisterdanud. Filmilooming on alateadvuse salakaval teekond elavate virtuaalmaailma. Sümbolid kannavad meie aega kadunud rahvaste ja tsivilisatsioonide talletatud tähendussõnumeid. Olen kusagilt lugenud, et filmikratti tahetakse eksponeerida Eesti Rahva Muuseumis.

Tõnis Lukas, ära lase Kratti Eesti Rahva Muuseumisse!

TÕNU VIRVE, filmirežissöör

NOVEMBER. Kinodes alates 3. veebruarist.

Stsenarist ja režissöör: Rainer Sarnet.

Operaator: Mart Taniel.

Kunstnikud: Jaagup Roomet, Matis Mäesalu.

Kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra.

Helilooja: Michał Jacaszek.

Produtsent: Katrin Kissa

Jaga |