Presidendikandidaadid on unustanud pensionärid

Presidendikandidaatide võistluse esimene raund on lõppenud. Ühe või teise kandidaadi pooldajate kired rahunemas ja nõuded selginemas. Enam ei kujuta me presidenti kõikteadja autoriteedina, ei rahva kõrval klaaskapis elava ilmutisena ega ka koduperenaiseliku kudrutava hooldajana.

 On avardunud, aga ka fikseerunud nõuded ja koos sellega ka tekkinud sümpaatiad ühe või teise kandidaadi suhtes – pilt muutub selgemaks. Kandidaadid on ennast lõpuks välja mänginud-paljastanud. Nii ka üht või teist kandidaati toetavad erakonnad.

 Siiski on üsnagi huvitavalt avaldunud ja selle võitluse pealiskaudsust ilmestanud mõnegi ülitähtsa probleemi kõrvalejäämine seniste dispuutide-deklaratsioonide temaatikas.

 Kõrvale on jäänud, õigemini küll, vist on jäetud, pensionäride elu ja nende probleemid, mis kaasnevad ja teravnevad haldusreformi teostamisega. Veerand Eestimaa elanikest on pensionärid. Nad kõik on huvitatud presidendi suhtumisest pensionäridesse selle kõige laiema skaala ulatuses. Kahtlemata on väike sündimus ja sellega kaasnev ühiskonna vananemine kummitamas kogu Euroopas, kuid oma presidendi nägemus sellest annaks siiski kindlustunnet. Võõristav ignoreerimine ei ole see, mida oodatakse. President ei lahenda pensionäride problemaatikat, küll aga peaks ta elukogenud ja olukorda hindava autoriteedina olema arvamuste eesliinil ka selles küsimuses. Pensionäride ignoreerimine viitab ignorantsusele ja võõrandumisele.

 Väärikuse termin eeldab väärikat kohtlemist igas teos ja mõttes. Ootame seda siis ka tulevaselt presidendilt.

Andres Ergma, Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu juhatuse esimees

Valdek Mikkal, Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu aseesimees, emeriitprofessor

Jaga |