13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Kullaaluseta raha kergkaallaneARTUR KOTKAS, 24. november 2010Jätame järjekordselt hüvasti Eesti krooniga. 1940. aastal toimus see idanaabri survel. Nüüd on pumba juures omad poisid, kes kaotusvalu leevendamiseks kiidavad ülivõrdes eurot, kuigi viimasega on mõnes riigis juba probleeme. Kokkuvõttes: vähestel on olnud see raha kasulik, kui küllalt paljudel kahjulik. Tavakodanikule jääb kindlasti igaveseks saladuseks seegi, kui palju läks maksma Eesti euromüntide vermimine Soomes. Eesti Vabariigi rahaasjade minevik õpetab muretsema ka tuleviku pärast. Pealkirja all „Ikkagi oleme ilmajääjad" kirjutas Kesknädal 13. mail 2009: „Kuna Eesti riik kartis idanaabrit, hoiti vabariigi kullavarusid kuningriikides - Rootsis ja Inglismaal." Nood aga andsid Eesti kulla NSV Liidule välja. Ühendkuningriik heastas taasiseseisvunud Eestile selle paha teo, kuid tollel õnnestus tagasisaadud kullast kähku lahti saada. Raske uskuda, et 18. juunil 1992, kaks päeva enne krooni taastulekut oskas Eesti Pank mitu tonni kulda kellelegi maha müüa, mõne päeva pärast kallimalt tagasi osta ja seejärel jälle müüa. Kümne aasta pärast kostis „rõõmusõnum": Eestil kõige vähem kulda - ainult 200 kg, Lätil aga 4,5 tonni ja vaesel Leedul koguni 5,2 tonni. Mis aga siis, kui euroga liitumisel peab Eesti eraldama euro reservfondi mituteist tonni kulda? See tuleb ju osta, ja veel praeguse hinnaga, mis masu tõttu paisunud nõudluse tõttu (kuld on ikka kuldaväärt!), koletult kõrgeks tõusnud. Mis see veel maksma läheb?! Tule taevas appi! ARTUR KOTKAS Viimati muudetud: 24.11.2010
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
