Keskrahvas ja mis head sellest järeldub

Keskpartei käib teistele pinda sellega, et aitab vaesemaid inimesi, annab sotsiaalabi, maksab pensionäridele sünnipäevalisa. Just 2013. aastal lõi suurimaid, lausa riigipiire ületavaid laineid Tallinna tasuta ühistransport. Keskerakondlaste juhitud pealinn avab sildu, teid ja sotsiaalobjekte, ehitab munitsipaalkortereid, osutab soodsamaid apteegi- ja raviteenuseid. Sama (kuigi mitte just kõike, vaid jõukohaselt) püütakse teha ka teistes piirkondades, kus Kesk hiljutistel valimistel valijate poolt vastutama valiti: Haapsalus, Jõgeval, Paides, Narvas, Võrus ...

Eelmises Eesti Ekspressis avaldasid ajakirjanikud Margus Järv ja Tarmo Vahter pretensioonika pealkirjaga „Enamik meist elab Keskerakonna võimu all" üllatava üldistuse, kus arvutasid välja, et Keskerakonna valijaid elab linnades 570000 ja valdades 36000. Kokku kõigi omavalitsuste kohta elab KE võimuväljas 606000 inimest.

Mis me järeldame sest? Ei, mitte „häda, häda igavest", nagu on aastakümneid tagasi sõnastanud luuletaja Hando Runnel ja nagu üha väheneva jõuga korrutavad veel viimased valitsuse toiduahelast sõltuvad netikommentaatorid. Me järeldame, et on sündinud hoopiski üks eriline rahvas - keskrahvas. Kes peitub avalikult selle 32 protsendi taga ning kes elab ja tegutseb - mis põhiline, püsib! - kõigele (ajuti üsna kohutavale) halvustamisele ja vastutöötamisele vaatamata. Kui Keskerakond ei pea tagasi tõrjuma rünnakuid allapoolevööd ning saab süstemaatiliselt toimetada ja järjekindlalt oma Eesti-keskseid ideid ellu viia, siis keskrahvas laieneb. Ja tõstab valimistel üksmeelselt pead.

Jääbki nõustuda Järve ja Vahteriga, kes oma kokkuvõtte lõpus nendivad: „Keskerakond pole pääsenud aastaid valitsusse. Sellest hoolimata on nende mõjusfäär märksa ulatuslikum, kui meist paljudele tundub."

See, miks Eesti keskrahvas pole saanud seitse aastat endale esindust valitsuses ja pole 1991. aasta iseseisvumisajast saadik omanud peaministrit, on mõne teise loo teema. Hakatuseks võib seni lugeda tänasest lehest Jakko Väli poliitilist esseed „Haige rahvas ja omariiklus". Kas tahame, et ajalugu korduks? Või meeldib osale meist jätkata poliitiliselt primitiivselt, uskudes, et kõik ettepanekud, mis kergendavad eestlaste elu kodumaal ja kohtlevad ka siinset vene vähemust lugupidavalt, on populistlikud, s.o saatanast? (Loe tänasest lehest ka Reet Kudu jõulusoovide-lugu.)

Meelde on jäänud üks sotside hea valimisloosung: „Vaheta valitsust, mitte kodumaad!" Kahju, et nad pole oma sõnade ellurakendamisel tegudeni jõudnud, hüljates järjepanu koostöö sotsiaalsema valitsuse nimel. Kuid ka neil on omad valijad, viimastel andmetel 23%. See tähendab, et opositsioonil on kokku 55 protsenti; võimuparteidel IRL-il (20%) ja Reformil (19%) aga 39 protsenti.

See 55:39 näitab, et elu on muutumas. Demokraatia öeldakse olevat vaheldumise kunst. Selle vaheldumisega on meil just nii nagu parasjagu on. Aga aasta uus tähendab ju, et ka lootus on uus.

Jaga |