Väga eluline sõnum Eesti ainsalt töötult

Söönud oma saba ehk elanud vanast rasvast ja pakkunud ennast pidevalt: olen selline ja selline, kas teil poleks mind vaja? Ning kuulnud vastuseks erinevates variatsioonides: ei.

Olen kirunud majanduskriisi ja kodanlist korda, aga ka riiki: miks ta ei organiseeri töötutele hädaabitöid nagu tehti Eesti Wabariigis?

Kirusin Ansipit, kui ta rääkis: „Sotsiaalsete töökohtadega on lugu selline, et ei Euroopa Komisjon ega ka teised rahvusvahelised autoriteetsed institutsioonid seda meedet ei toeta." Kirusin Meelis Mandelit „Äripäevast", kui lugesin ta sõnu: „Ma siiralt loodan, et riik ei hakka pealinna eeskujul end juukseidpidi mudast tõmbama ja maksumaksja raha eest siseturule mõeldud sotsiaaltöökohti looma."

Kirusin paljusid, lausa nii paljusid, et ei mäletagi enam kõiki. Kirusin senikaua, kuni alles hiljuti sattusin taaskord lugema J. F. Kennedy ütlemist: „Ära küsi, mida riik sinu jaoks teha saab, küsi, mida saad sina riigi jaoks teha!"

Mida saaksin teha riigi heaks?

Jäin mõtlema: kuidas mina saaksin midagi riigi heaks teha? Pärast pikaajalist mõtlemist mõtlesingi välja.

Riik ei tee mitte midagi minu ja minusuguste heaks sel lihtsal põhjusel, et tal ei ole raha. Ministrid tahavad palka, Riigikogu saadikud tahavad palka, ja raha rohkemaks ei jätku.

Aga kuhu see raha on jäänud? Miks pole riigil raha? Kes on süüdi, et ei ole?

Ja siis mõistsin, et süüdi olen mina. Jah, just mina ise olen kõiges süüdi: selles, et ei pakuta hädaabitööd, selles, et kärbitakse, et tõstetakse makse ega tõsteta pensione.

Ma pole teinud tööd ja riik pole saanud minu pealt maksuraha. Lihtne arvutus näitab, et aastaga olen riigile võlgu jäänud vähemalt 27 000 krooni tulumaksu ja 52 000 krooni sotsiaalmaksu. Kuna olen elanud selle aja jooksul peost suhu ja kulutanud umbes kolm korda vähem kui varem, siis võlgnen  ka 20 000 krooni käibemaksu. Ümmarguselt 100 000 krooni olen võlgu, ühe riigikoguliikme kaks kuupalka!

See raha on ju vaja kusagilt leida, ja kui minult ei saa, siis tuleb võtta mujalt. Seepärast kärbitaksegi kõigilt teistelt. Seepärast ei toetatagi vaeseid, seepärast tõstetaksegi pensioniiga...

Mea culpa, mea maxima culpa!

Kuid enese süüditunnistamisest on vähe - tuleb hakata olukorda parandama. Aga kuidas? Tööd mul ei ole ja keegi seda ei paku. Seega mu võlg riigi ja tema isade ees kasvab iga päevaga.

Leian, et ei jäägi muud üle, kui unustada kogu uhkus ja inimväärikus, ning pärast selle kirja avalikustamist, et inimesed saaksid teada mu tegutsemismotiividest, valmistada plakat  „Annetage Riigikogu ja Valitsuse ülalpidamiseks!" ning minna tänavale, heade inimeste käest sente kerjama ning kokkukerjatu Riigikogu ette maha kallata.

Las nad siis rabavad ja jagavad, võtavad endale ja annavad ka ministrihärradele. Kui nad on küllalt saanud, oma kõhukesed ilusasti täis söönud, muutuvad ehk lahkemaks ja pööravad pilgu ka teiste abivajajate poole.

Märkavad ehk sedagi, et peale euro tulemise ja eelarve tasakaalu on Eestimaa peal muudki. Pean silmas inimesi. Inimesi, kes ei ole ainult hääled valimistel ja kes tahaksid elada iga päev, ka valimistevahelisel ajal.

Aidake aidata!

Nii et, kallis lugeja, kui mind tänaval kohtad, siis ära mõtle, et see on mõni ullike või et tegemist NO99 järjekordse etendusega. Parem aita aidata - poeta mu kruusi 10- või 20-sendine.

P.S. Miks nimetasin end Eesti ainsaks töötuks, kui töötute arv on umbes 100 000? Kui loete ajalehti, siis näete ise, kuidas töötus pidevalt väheneb ja varsti saavad kõik tööd. Kõik peale minu...

Kellel on vaja sellist tõrgest orja, kes ei kannata vaikides kusagil nurgas, vaid julgeb avalikult tänaval kerjata? Mitte kellelgi.

Seda mõttearendust kajastas ka Delfi 27. mail.

[fotoallkiri]  1929.-1932. a Suure Depressiooni ohvrid. Kas ka meie MaSu läbi kannatajaid hakatakse kunstis põlistama? Foto internetist

Jaga |