Eesti edulugu on korruptsioon

Kuna olen justiitssüsteemis erinevate raskusastmetega ametikohtadel töötanud 35 aastat (1960–1995), pluss doktorikraad õigusteaduses, siis paremat juriidiliste ja poliitiliste kaasuste analüüsimise võimelist isikut on raske leida (arvatavasti täna meie justiitssüsteemis sellist analüütikut kahjuks ei leidugi).

Seepärast võin nimetatud teemadel sõna võtta, ja ma ütlen, et pean sõna võtma ja pelgalt analüüsima meil lahvatanud korruptsiooniskandaale.

 Esiteks. Eston Kohveriga (ma ei tea, kas see on ta sünnipärane nimi?) lahvatanud skandaal, mis oli kapo „töö“ puhas praak (vt. näiteks: „Vaba mees“ Jüri Pihl ohtlikes mängudes. Postimees, Arter 03.10.15).

 Satelliidifotodelt (filmidelt) on ju väga hästi näha, et Kohver peeti ebameeldivate asitõenditega kinni Vene võimude poolt Vene Föderatsiooni territooriumil, ja seega meedias avaldatu, vähemalt aastapikkune Kohveri röövimise saaga, ei pea vett. Kuna Eestil on Venemaaga Tartu rahulepingust tulenev piirileping, mida meie juhtkond kahjuks ei pea millekski, siis selle järgi Kohver peeti kinni (rööviti) loomulikult Eesti Vabariigi territooriumilt. Meie juhtivad jõud, eesotsas sügavalt korrumpeerunud Reformierakonnaga, tunnistavad ainult Venemaa Föderatsiooni poolt maha märgitud ja nendele kasulikku ja Eestit alandavat nn majanduspiiri, mis riigipiiri tähendust õiguslikus mõttes ei oma. Kui suure kaliibriga luuraja Kohver oli (on), pole minule muidugi teada, ja ei tohigi olla. Meedia kaudu on vaid teada seda, et ta oli 2011. aastal nö Tartu geeniteadlastest-jalgratturite vabastamisprotsessiga seoses Liibanonis. Millist osa ta seal mängis, ei ole avalikkusele teada antud.

 Kui tähtis figuur oli (on) Kohver kapole, ei ole minule samuti teada. Kuid huvi pakub fakt, et tema vahistamise alguses, meedia andmetel kaks tuntud Moskva advokaati loobusid teda kaitsmast, kuna Kohver oli asunud koostööle Vene julgeolekutöötajatega. Avaldan arvamust, et ainult Kohver teab täpselt, kui palju ta rääkis teda üle kuulanud vene julgeolekutöötajatele. Kuid tavaloogika ütleb, et kapol oli teda ikkagi vaja vabastada, kas siis äpardunud operatsiooni heastamiseks või selleks, et ta omi teadmisi vähem annaks vastaspoolele edasi. Seepärast tundub minule, et kapo juhtkond oli kogu aeg raudselt selle poolt, et Kohver tuleb välja vahetada mõne teise vahelekukkunud luuraja vastu. Ja see oli täiesti õige seisukoht. Olgu öeldud, et vangisolevate luurajate vahetamisel on küllalt pikk ajalugu.

 Kuid tahtmatult tekib küsimus: miks see kõik võttis nii palju aega? Lähtudes jällegi tavaloogikast, kas siin ei võinud olla „segavaks“ asjaoluks see, et meie riigi juhtkond, eesotsas ameerikaliku presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja valitsusega, olid just selle vastu, et saaks kodumaises ja välispressis pikemalt leierdada seda „Kohveri röövimise“ saagat, mis kahjuks muutus juba tüütavaks.

Teiseks. Kapo näitab seaduses ette nähtud jõudu. Ei ole suur saladus, et meie justiitssüsteem on kogu aeg tantsinud Reformierakonna taktikepi järgi. Siis kapo jõuline ja igati õigustatud käik – Reformierakonna käpa all olevate riigiettevõtete puistamine eriti suurte korruptsioonijuhtumite väljatoomisel Tallinna Sadamas, Eesti Energias ja Estonian Air´is – tekitab tahtmatult küsimusi. Kuidas siis nii, et Reformierakonna „alluvuses“ olev justiitssüsteem järsku käitub nende endi vastu?

 Minu arvates tuleb asjast aru saada nii, et kapo koos riigiprokuratuuriga (õigem on öelda, et riigiprokuratuur koos kapoga) võivad teatud juhtudel, ka Eesti tingimustes, näidata seadustega ette nähtud võimu. Nii huvitav kui see ka pole, vahetatakse peale suurskandaalide avalikuks tulekut kinnikukkunud luurajaid väga kiiresti. Isegi nii kiiresti, et siseminister Hanno Pevkur unustas (võib-olla on põhjus vähestes õigusalastes teadmistes) Aleksei Dressenilt Eesti Vabariigi kodakondsust ära võtta, ning viimane astus uhkelt Venemaa pinnale, taskus EV isikuttõendav dokument.

 Tahtmatult tekib küsimus, kas Kohver ja Dressen olid ühe „kaalukategooria“ luurajad? Ma ei saa seda hinnata, kuid kui Vene pool võttis Dressenit vastu rõõmuhõisetega, siis Eesti pool võttis Kohverit vastu kui pattuteinud koolipoissi...

Kolmandaks. Nüüd pidi Reformierakond koos presidendiga midagi kiiresti ette võtma oma vana vaenlase Keskerakonna ning eriti tema esimehe, Tallinna linnapea Edgar Savisaare suhtes. Ja nii läkski. Järelikult kutsus riiki valitsev ladvik justiitssüsteemi järjekordselt „korrale“.

 Ma ei ole usklik, kuid tundub, et siin on mängus mingisugused „kõrgemad“ jõud, kuna otsekohe tekkis pahandus ühe riigiprokuratuuri paberiga või, õigemini, töödokumendiga, mille Edgar Savisaare kaasust uuriv riigiprokurör Laura Vaik tahtlikult või kogemata saatis Savisaart kaitsvatele advokaatidele. Nimelt ütleb Savisaare advokaat Oliver Nääs, et selle dokumendi oli „algselt loonud riigi peaprokurör Lavly Perling ja viimati muutnud Laura Vaik – seega pigem on nii, et Lavly Perling pani kirja enda jutu punkte ja Laura Vaik siis täpsustas ja selgitas olukorda“. (vt. Oliver Nääs. Miks ei nähtud Michalis ohtu. Pealinn 28.09.15). Seepärast olid ka riigi peaprokurör Perling ja kapo peadirektor Sinisalu pressikonverentsil kuidagi hajali ning nende jutt ei tundunud olevat tõepärane.

 Olen seda töödokumenti lugenud ja vähemalt selle paberi põhjal ma küll ei näe võimalust (olen olnud eriti tähtsate asjade uurija), kuidas sealt „välja võluda“ Savisaarele süüdistus. Kuid, vaatamata sellele, Savisaar ikkagi vabastati kohtuniku määrusega Tallinna linnapea ametikohalt...

Kogu selle justiits-komöödia-tragöödia vastu on astunud paljud nimekad inimesed, sh TÜ õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter, endine Riigikohtu esimees ja Euroopa inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste jt. Järelikult on veel inimesi, kes asuvad John Locke´i ja Charles de Montesquieu’ positsioonidel võimude lahususe küsimuses.

 Neljandaks. Pagulastest ma täna ei räägigi. Neid pidi meile meedia andmetel saabuma nii 6000 ringis...?

 Kokkuvõte. Nii lihtne ongi see Eesti poliitika Reformierakonna „ilmeksimatul juhtimisel“.

 [Esiletõste:]   Kas Kohver ja Dressen olid ühe „kaalukategooria“ luurajad? Ma ei saa seda hinnata, kuid kui Vene poolt võttis Dressenit vastu rõõmuhõisetega, siis Eesti pool võttis Kohverit vastu kui pattuteinud koolipoissi...

ANDO LEPS, õigusteaduse doktor

Ülaltoodud kirjutis ilmus 10. oktoobri Nelli Teatajas

Jaga |