Saime oma raudtee tagasi

HEIDO VITSUR,      10. jaanuar 2007



Viga on parandatud. Viis aastat tagasi vastutustundetult ja odavalt erakätesse antud Eesti Raudtee kuulub jälle Eesti rahvale ning jääb rahva omaks.
Me usume küll eraettevõtlusesse ja kaitseme eraomandit, kuid me ei absolutiseeri teda. Me ei kuuluta pimesi eraomanikku igal juhul heaks ja riiki halvaks omanikuks, sest tunnistame ja näeme erahuvide, eriti aga lühiajaliste, kitsaste erahuvide kõrval ka pikemaajalisemaid ja üldisemaid huvisid.
Me oleme veendunud, et seal, kus erahuvid ei ole piisavalt heas kooskõlas meie pikaajalise strateegilise või avaliku huviga, peab eraomaniku asemele astuma või jääma riik. Selliseid kohti ei ole palju, kuid need on igale ühiskonnale eluliselt tähtsad: rahva tervis ja haridus; julgeolek ja turvalisus; teedemajandus. Need on valdkonnad, mida ükski vastutustundlik valitsus ei jäta kunagi üksnes turujõudude meelevalda.
Me maksime raudtee tagasisaamise eest 2,35 miljardi krooni suuruse summa. Seda on enam kui kaks korda rohkem, kui Laari valitsus omal ajal raudtee eest sai. Aga me oleme kindlad, et Eesti Raudtee on seda hinda väärt. Üks miljard ei olnud raudtee hind, vaid üksnes summa, mille eest leiti Eesti Raudteele kiirkorras ostja, kui maailma esiliberaali tiitlit ihaldav Mart Laar pani müüki Eesti ühe kõige strateegilisema infrastruktuuri-ettevõtte – Eesti Raudtee.
Ka praegune tagasiostusumma on mitmetähenduslik.
2,35 miljardit krooni on kompromisshind, mille puhul olid omanikud nõus raudteed müüma ja mille eest raudtee ostmine oli Eesti riigile ka lühiajalises perspektiivis veel majanduslikult tasuv. Arvestagem siinjuures sedagi, et Eesti Raudteega ligikaudu sama pikkusega Rail Baltica – Tallinnast Poola piirini kulgeva raudtee – ehituskulud kujunevad mitte väiksemaks kui 35 miljardit Eesti krooni, ehk on kümme korda suuremad, kui seda on Eesti Raudtee aktsiapaki kogumaksumus.
Kuid Eesti Raudtee varjatud väärtus Eesti riigile ei seisne mitte üksnes turuhinna ja ehitusmaksumuse mitmekordses vahes, vaid selles kaudses mõjus Eesti majandusele ja inimestele, mida pikaajalisi sihte jälgiv omanik võib soovi korral saavutada.

Nii näiteks oli tagasiostu-läbirääkimiste ajal rohkelt juttu reisirongiliiklusest. Tean, et reisirongide vajalikkuses kahtlevad praegu paljud. Paraku ei ole reisirongiliikluse arendamisele alternatiivi. On väljaspool kahtlust, et praeguse autostumistempo juures lämmatavad autod õige peagi ka hõreda asustusega Eesti.
Me armastame autot ega taha kokku lugeda, kui palju on viimase viieteist aasta jooksul läinud autoteede alla esmaklassilist maad ja kui palju läheb veel siis, kui oma automagistraalid neljarajalisteks ja ristmikud mitmetasandilisteks ehitame. Me ei taha hoolida sellest, kui palju see kõik maksma läheb, ega ka sellest, et need tohutud kulutused jäävadki autode massilise, kuid vältimatu juurdetuleku tõttu asjatuks, kui me kogu oma transpordipoliitikat ei muuda, sest liiklusummikud ei kao kuhugi. Ja Tartust ei hakka liikluseeskirjadest kinnipidamise korral Tallinnasse ikkagi kiiremini saama kui kahe ja poole tunniga, kui sedagi.
Samas poleks üldse liiga kulukas raudtee viimine sellisesse konditsiooni, kus 160 kilomeetrit tunnis sõitev rong saaks viia reisijad Tartust Tallinna tunni ja veerandiga.

Ei ole välistatud, et lähitulevikus, palju varem, kui enamik meist täna ette kujutab, hakkavad meil taas arenema ka riigisisesed kaubaveod.
Pidime oma raudtee tagasi ostma sellepärast, et me ei saanud riigi transpordipoliitika kujundamist, eri veondusliikide koostöö pikaajalist korraldamist jätta lühiajalise, kasumit taotleva ettevõtja ülesandeks. Lootus, et see nii võiks olla, toob ja on ka alati toonud kaasa arusaamatusi ja pettumust. Riigiraudteede erastamine ei ole põhjustanud pettumusi ainult Eestis, vaid ka Inglismaal, kus praegune Briti valitsus on tagasi ostnud konservatiivide poolt erastatud ning mõne aastaga korrast ära lastud ja 20 miljardi naela suuruse võlakoorma tekitanud raudtee. Nii läks ka Uus-Meremaal, kus eksperimenteeriti raudtee erastamisega natuke varem kui Eestis. Paraku polnud Eesti toonasele valitsusele kombeks teiste valusast kogemusest õppida, vaid toimetati iseenese tarkuse järgi.
Aga meilgi oli õnne, ja raudtee on jälle meie oma.


KESKMÕTE:
Paraku polnud Laari valitsusel kombeks teistelt õppida, vaid toimetati iseenese tarkuse järgi. Aga meil oli õnne – raudtee on jälle meie oma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (59)