Meilt võtta ei tohi!

Meie riigi suurima kuluartikli moodustavad pensionid, mille vähendamine kestvas süvenevas majanduskriisis on objektiivne paratamatus. See aitab ühe hilinenud osameetmena vältida riigi finantsilist ja sotsiaalset kokkuvarisemist. Kas olete mõelnud, mida see tähendaks isiklikult teile?

Inimlik õiglustunne nõuab, et kriisiolukorras kannaksid kõik osalised koormat, kuid mitte ühesugust. Suurematelt sissetulekutelt rohkemat. Ei mingeid pühasid lehmi! Näiteks protsentuaalne pensionimaks vastaks sellisele seisukohale.

Muide, seekordne pensionide kallale kippumine võib osutuda sugugi mitte viimaseks korraks. Reserve ju jätkuks – keskmise pensioni ja toimetulekupiiri vahel on ju veel tuntav positiivne vahe.

Iga kokkuhoiule sunnitava suust kostab aga kohe kisa - riik peab hoidma majanduse korras küll, kuid võtke teistelt, mitte minult! Erandiks pole ka pensionärid, kes seejuures unustavad õiglustunde, millest nad muidu nii palju ja meelsasti räägivad.

Ise naudin Eesti vabariigi pisikest pensioni, kuid mõtleva inimesena pean nõustuma pensioni kärpimisega.

Masendav on TV-s kõrge ametniku suust demaoogilist noomimist kuulda, et ärge puutuge riigikogulasi. Et nende palku ei saa uuesti vähendada, sest (vaesekestelt) on (kunagi) varem juba võetud ja saadav sääst moodustaks vaid tühise osa eelarve defitsiidist ega lahendaks majanduskriisi. Nagu keegi oleks viimast väitnudki! Aga rahva õiglustunde austamine, härra ametnik? Millegipärast reporter teie tähelepanu sellele ei juhtinud.

Ants-Johannes Kalda

Jaga |