Uuel valitsusel tuleb põhiseadusevastase e-hääletusega midagi ette võtta

Paberhääletuse korral on asi selge, aga kas ja kelle eest on salajane e-hääletus? Siin on vähemalt kaks võimalust, mis mõlemad võiksid ehk põhiseaduse järgi olla välistatud:

E-hääletaja valik on jälgitav

E-hääletaja valik on jälgitav kui hääletaja eest teevad valiku abikaasad, elukaaslased, pagulased, õed, vennad, lapsed, lapselapsed, onud, tädid, äiad, ämmad, naabrid, sõbrad, sõbrannad, tuttavad, pagulased, ülemused, armukesed, läpakatega erakonnaagitaatorid, koduabilised, hooldajad, hooldekodutöötajad, jne. Või hääletatakse kusagil koguni kollektiivselt liidri taktikepi järgi.

E-hääletaja võib pildistada või filmida ekraanil toimuvat ja tulemuse esitada hääle tellijale.

E-hääletaja valikut võivad jälgida viirusetõrjefirmad.

E-hääletamist võivad jälgida häkkerid, kasutades programmide tagauksi.

E-hääletamist võivad täiesti seaduslikult jälgida võõrriikide eriteenistused. Koduriikides on neil selline tegevus loomulikult rangelt keelatud.

Avalikult hääletades ei tarvitse valija teha sama valikut, mida ta teeks valimiskabiinis. Ikka püütakse “abilisele” meeldida või vastu tulla. Soovitakse varjata, vastavalt seltskonnale, omi isiklikke veendumusi, eriti kui need ei lange kokku sõpruskonna või peavoolumeedia poolt ette söödetutega. Pole sugugi välistatud, et “abiline” suudab e-hääletaja sealsamas arvuti taga “ära moosida”.

E-hääletaja valik võib osutuda hoopis e-hääletaja enda jaoks salajaseks. Hääletaja ei saa kunagi teada, kellele tema hääl läks või ei läinud.

Ka siin on hulgemalt erinevaid võimalusi. Kui kodanik usaldab teadlikult oma ID-kaarti koos parooliga teisele isikule hääletamiseks mingi hüvitise, näiteks narkootikumide, alkoholi, raha või mille tahes eest. Kui e-hääletajat abistab keegi eelloetletud pikast ”abiliste“ reast, siis võib valimisserverisse minna hääletaja teadmata hoopis “abilise” valik.

“Valele” erakonnale või isikule antav e-hääl võidakse blokeerida e-hääletaja arvutis pahavara poolt, ja see hääl ei lähe kusagile. ”Valele” erakonnale või isikule antav e-hääl võidakse pahavara abil asendada “õige” erakonna kandidaadi e-häälega. E-hääletaja ei saa iial teada, mis võib toimuda tema antud e-häälega valimisserveris. Kõvaketaste hävitamisega on millegipärast oi-oi-oi-oi kui kiire! Abi pole tegelikult ka kõvaketta valimistejärgsest kontrollist, sest piisavalt intelligentne pahavara lihtsalt koristab oma jäljed.

Kui hääletus ei ole 101-protsendiliselt salajane kõikide valijate jaoks, ilma eranditeta (!), tekib kahtlus, et osasid valijaid mõjutades võidi muuta hääletuse tulemusi.

Eesti valijal ei ole siiski mitte mingit põhjust muretseda, sest

kui “… e-hääletamine on läbinud turvaanalüüsi, on see märksa turvalisem kui paberhääletamine”, ütlesid e-valimiste looja Tarvi Martens ja Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juht Enel Pungas (PM 17.01.2011).

Business as Usual. Kui hääletajate valikud on tuvastatud, tuleb need konverteerida võimuks.

Võim on raha!

Pahavara ja riiklike jälgimisprogrammide poolt tuvastatud e-häältega on ääretult tõhus kaubelda erakondade tagatubades istuvatel Karlssonitel. Just nemad on eluliselt huvitatud igat liiki informatsioonist ja selle vahendamisest. Hääletamisinfo võimaldab kontrollida oma liikmete ustavust nii, et vähegi tähtsatel positsioonidel erakonnas ei tegutseks „rediseid“ -- pealt punaseid, seest valgeid. Kui mõni mõjukam konkureeriva erakonna liige hääletab “valesti”, tuleb hakata teda ületulekuks moosima. Või vastupidi, kui oma erakonna liige hääletab “valesti”, on ta kohe reetur, ja juhtkond teeb tema edasise karjääri kohta vastavad järeldused. Riigikogu valimistel paigutatakse ta nimekirja lõppu. Loomulikult ei satu see inimene kunagi ettevõtete nõukogudesse ega muudele vähegi olulistele erakondlastega komplekteeritavatele ametipostidele. Ja mis kõige tähtsam – ta ei pääse enam ligi tagatoa-informatsioonile.

E-hääletajate valikutest võivad huvitatud olla firmad ja häkkerigrupid,

kes vastavalt tellimusele toodavad ning rakendavad pahavara e-hääletuste tulemuste „korrigeerimiseks“. Eelnevalt teades hääletaja valikuid, suureneb nende firmade töö efektiivsus kordades ja ka vahelejäämisrisk väheneb kordades. Pahavara saab saata personaalselt ainult nendele hääletajatele, kelle häält tuleb „korrigeerida“. Ei ole ju mõtet saata pahavara nende inimeste arvutitesse, kes hääletavad niikuinii “õigesti”.

Informatsiooni ostjateks võivad olla välismaised luureagentuurid. Hääled annavad nii mõnegi vihje inimeste poliitilistest vaadetest ja juhatavad inimesteni, keda oleks võimalik koostööle värvata. Tuvastatud hääled on võim! Võim on raha!

Omaette teema on nii Etioopia, Nigeeria, Hiina, Venemaa, USA jt nii sõbralike kui ka vaenulike riikide jälitusprogrammide kasutamine. Väljaspool oma riike on neil jälitusprogrammide kasutamine täiesti seaduslik ja legaalne. Sama seaduslik ja legaalne (loomulikult võõrriikide seaduste kohaselt) on nii Venemaa kui ka mis tahes võõrriigi luurete tegevus Eestis. Ka nende riikide sekkumine meie valimistesse on nende valitsuste arvates legaalne, lubatud ja isegi soovitav. Küsimus on ainult selles, kui ligipääsetavaks ja manipuleeritavaks kujundame oma valimissüsteemi, kui hästi ja hoolikalt kaitseme oma infot. Pole aimugi, kuidas vaatavad selle peale meie ametkonnad, need, kes peaksid eos välistama võõrriikide võimalused osaleda meie valimistes. Meediasse pole seni veel ridagi jõudnud.

Kui jälgimisprogrammide abil kogutud informatsioon sööta valitsuserakondade tagatubadele, suudavad need hoopis “õigemini” komplekteerida riiklikult oluliste ametkondade juhtkondi, teha parteisiseselt ettepanekuid, keda edutada või keda suruda tahaplaanile, keda panna valimisnimekirjades ettepoole jne. Loomulikult tuleb ära kasutada igasugune konkureerivate erakondade ja nende liikmete kohta käiv kompra. Võimalusi on lõputult.

Sedasorti info on väärtuslikum kui raha. Info on võim! Võim on raha!

Unustada ei tohi sedagi, et jälgimisprogrammid jälgivad muu hulgas peale terroristide ka meie firmade, ärimeeste ja teadlaste tegevust. Kas otsitakse ärimeeste ja teadlaste hulgast terroriste või nuhitakse seda lihtsalt siirast uudishimust, ei ole teada. Erakondade tagatubadele võidakse tasuda välisriikidele soodsate sõjalis-poliitiliste ja majanduslike otsuste tegemise eest äriinformatsiooniga. See on riskivabam kui dollaripakkide liigutamine.

Valijaid ei rahulda poliittrollide soovitused: ”Kui ei usalda e-hääletust, mine valimiskastide juurde!” Selleks, et usaldada Riigikogu ja valitsust, peab rahvas olema kindel, et 100% häältest on usaldatavad.

2015. a. Riigikogu valimise tulemuste muutmiseks piisanuks vaid umbes 8500 ehk iga kahekümnenda e-hääletaja hääle asendamisest. E-hääletajaid oli üldse 176 329.

Hoiatus! Kõik ülaltoodu, peale tsitaatide, on autori fantaasia ja sellel ei tarvitse olla midagi ühist tegelikkusega. Küll aga võiks kirjutatu olla tagasihoidlikuks abiks vabariigi elektroonilise hääletamise komisjonile.

KUIDO SÄDE, vaatleja 

[esiletõste]    Selleks, et usaldada Riigikogu ja valitsust, peab rahvas olema kindel, et kõik 100% häältest on usaldatavad.

[fotoallkiri]     EI USALDA: Keskerakond on pikka aega hoiatanud e-valimiste eest. MTÜ Ausad Valimised korraldas 2012. aastal Tallinnas Hopneri majas terve loengusarja e-valimiste ohtlikkusest. Juuresoleval pildil peab Suurbritannia digiõiguse ekspert Jason Kitcat loengut 1. veebruaril 2013 Haabersti vabaajakeskuses.

Jaga |