Palgatõus varade konfiskeerimise ähvardusel

 Keegi võidab valimised ja moodustab valitsuse ning asub ehk siis ka oma lubadusi ellu viima. Mida see siis reaalselt tähendaks? Poliitika annab majandusele käsu palka tõsta, sest ega poliitikud saa ju mööda erasektorit joostes palgakorraldusi muuta. Seda tehakse seaduse vormis, ja kohustuslikus korras läbi miinimumpalga näiteks. Firmajuht võtab teadmiseks, täidab kohustust, ja inimesed saavad väärikamalt tasustatud.

Raha ei kasva puu otsas, hindu peab tõstma

Nagu Eesti kaasaegne folkloorgi ütleb: ega raha puu otsas kasva… Ettevõtja peab nüüd ajud tööle panema, kust täiendav palgaraha leida. Poliitikud seda ju ei anna. Enamike kõige populaarsemaks valikuks puuduva palgaraha leidmisel saab olema hindade tõstmine. Me võime ju hellitada lootust, et hindade muutmise teed ei minda, kuid praktika on Eestis tõestanud vastupidist. Kui näiteks elektri või kütuse hinnad on tõusnud, siis ikka on see üle kandunud väljamüügihindadesse. Niisamuti toob ka kallinev tööjõud kaasa hindade tõstmise.

Teine lahendus oleks veelgi hullem. Kui ettevõtja ei tõstaks hindu, siis jaguks, lühikeses perspektiivis vaadatuna, suhteliselt konstantset palgafondi ju vähematele inimestele. Poliitikute poolt pandud kohustust järgitaks loomulikult hoolega – palku tõstetaks. Kuna palgafond aga imeväel ei kasva, siis jagub raha vähematele, ning ülejäänud tuleb töölt vabastada, sõltumata sellest, kuipalju neid ettevõttel ka reaalselt vaja oleks.

Hindade kasv tähendaks aga seda, et palgatõus ei taga üldsegi ostujõu kasvu, või vähemasti mitte võrdeliselt palga kasvuga. Inimesed ei ole rahul, eluga ei tulda endiselt toime, ja väljaränne jätkub. Poliitikud peavad mobiliseeruma ja välja mõtlema uusi seaduskavalusi majanduse „mõistusele kutsumiseks”.

Kuna inimesi jääb Eestis järjest vähemaks ja ettevõtjad käituvad valel viisil, peavad poliitikud välja tulema Eesti päästeplaani järgmise tasemega. Heaks lahenduseks on hindade fikseerimine. Ehk siis – ühelt poolt ettevõtjale kohustus palku tõsta, kuid, teiselt poolt keeld hindu upitada. Täna Eestis sellest ei räägita, kuid, arvestades üldist poliitagarust majandusse sekkumisel, on selliste ideede vallapääs suhteliselt tõenäoline.

Hinnatõusu keeld sulgeb ettevõtteid

Peale hinnapiiride kehtestamist peab ettevõtja mõtlema, mil viisil maksta kõrgemaid palku samade tulude juures. Enamikele käib inimsõbralik lahendus üle jõu, ja inimeste töölepingud tuleb lihtsalt lõpetada. Kes jätkab väiksema tööjõuga, kes sulgeb üldse uksed. Samas vähema arvu töötajatega jätkates väheneb tavaliselt ka toodangu maht; sellest tulenevalt kahaneb käive, ning jällegi ei tule palkade jaoks raha kokku. Ehk – kui üks osa suleb oma ettevõtted kohe, siis teine osa paneb need kinni pisut hiljem.

Lisaks ülaltoodule, ja osaliselt just kirjeldatust tingituna, tekitavad piirhinnad defitsiiti, ning kaubad liiguvad mustale turule. Ühelt poolt jääb kaubapakkumist vähemaks ja teiselt poolt soovivad ettevõtjad saada hinda, mis ikkagi ka tootmiskulud kataks. Selline trend ei tohiks kellelegi üllatuseks olla, sest enne Eesti taasiseseisvumist kogesime defitsiiti paljude kaupade puhul.

Ühesõnaga, hoidmaks majanduse allakäiku kuidagigi kontrolli all, peavad poliitikud astuma järgmise sammu. Üheks võimaluseks ülaltoodud arengute juures oleks ettevõtluse jätkamise kohustuse kehtestamine. Ehk siis – kui enne tootsid, siis pead kohustuslikus korras jätkama samas mahus tootmist ka peale palgatõusu kohustuse ja hinnapiirangute kehtestamist. Või kui otsustad tootmise lõpetada, siis riik lihtsalt konfiskeerib su ettevõtte ja võib-olla karistuseks ka jupi sinu isiklikku vara. Tundub uskumatu, kuid kui vaadata meie tänast poliitilist agarust ettevõtluse eest otsustada, ei ole see sugugi võimatu. Lisaks pole konfiskeerimine, ka tsiviilasjades, tänapäeva arenenud maailmas midagi uut.

Keskerakond hoidub palgapakkumisrallist

Ja kui sellest kõigest jääb veel väheks, ehk siis, kui hinnad mustal turul tõusevad ja defitsiidimajandus lokkab edasi, võib ka poliitilised keelud teatud toodete tarbimiseks käiku lasta. Näiteks teatud päevadel ei tohi müüa liha ning teatud päevadel ei ole lubatud osutada teatud teenuseid. Kui vähematel päevadel saab tarbida, siis peaks ju nõudlus vähenema ja hindade kasvusurve alanema. Jällegi ei midagi uut, sest teatud kaupade müügi piiramine päevade, kellaaegade või territoriaalsel alusel on Eestis juba tavapraktika.

Sellisest, kunstlikult tekitatud palgatõstmise-survest alguse saada võiv majanduslik degradatsioonispiraal on ka üheks põhjuseks, miks Keskerakond ei ole täna populistlike palgapakkumiste eesliinil. Mitte et Keskerakond ei sooviks seadusandlusega palkade kasvule kaasa aidata, vaid ta proovib seda teha süsteemselt ja läbimõeldumal viisil, kui lihtsalt kõiki teisi ületavaid suuri näitarve kõige kõvemini välja hõisates.

Populistlikud konkurentparteid jätkavad aga palgatõusu-kampaaniat enampakkumisega, tahtmata või oskamata näha seda, et kui lahendused ei ole läbi mõeldud, siis teevad nad head tahtes meie majandusele hoopis halba.

[esiletõste]

Enamike ettevõtjate kõige populaarsemaks valikuks puuduva palgaraha leidmisel saab olema hindade tõstmine.

JAAN ÕMBLUS, ettevõtja

Jaga |