Stopp, härra haridusminister!

Üleriigiliselt on põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine välja kuulutatud ning siin-seal juba isegi raporteeritakse töövõitudest, mis paljuski meenutab nõukogudeaegset potjomkinlust. Sisuliselt tunnistas reformi läbikukkunuks ka tänane haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, kui ta palus aprillis 40 päeva armuaega, lubades mai lõpuks haridusuuenduste kava, mis järgmisel kevadel peaks ka rakenduma.

Uuenduste lähtealuseks on aga needsamad üleriigilised „keskmised": klasside täituvus on kahanemistrendis, kuid koolide ja õpetajate arv on jäänud samaks.

Stopp, härra minister! - Keskmine kujuneb äärmustest, ja üks neist on Tallinn.

Põhikoolis õppijate arv Tallinnas langes kuni 2008. aastani ja on sellest ajast saadik kasvanud. Kui 2011. aastal õppis Tallinnas põhikoolis 31 500 õpilast, siis aastaks 2020 on prognoositud põhikooliõpilasi umbes 44 300 ja selline kasvutrend jätkub veel paar aastat. Valdavalt on tegu juba sündinud lastega, see tähendab, et kuni 2020. aastani põhikooliõpilaste arv Tallinnas kasvab.

Puudus pole mitte õpilastest, vaid klassiruumidest

Kuna põhikoolis on vähendatud maksimaalset õpilaste arvu klassis 36-lt 24-le, siis aasta-paari pärast ei ole puudus mitte õpilastest, vaid klassiruumidest. Häda pole ainult Tallinnas, vaid ka Tartus, ning võib-olla veel mõnes tõmbekeskuses. Tallinn on lihtsalt suurim, kus probleemid enim võimenduvad.

Tõmbekeskustes ei kujune probleemiks tühjenevad klassiruumid, vaid klassiruumide nappus. Alternatiiviks saab massiline teise vahetuse rakendamine ja algklasside viimine (selleks ajaks tühjenevatesse) lasteaiahoonetesse, uute koolimajade ehitamine ja/või klassis õpilaste maksimaalse piirmäära suurendamine.

Paraku on teisigi põhimõttelisi küsimusi, mis seavad koolireformi õnnestumise ning põhikooli- ja gümnaasiumiastme lahutamise kahtluse alla.

Kui seni on käinud jutt valdavalt sellest, et suletakse maagümnaasiume, kuhu õpilasi ei jätku, ja et sealsed õpilased enamasti ei jätka haridusteed kõrgkoolis, siis nüüd tuleks hakata reformima neid edukalt toimivaid gümnaasiume, mis annavad põhilise osa kõrgkoolides õppijaist. Sealhulgas tuleb eraldi mainida nn eliitkoole, mida erinevate põhjendustega püütakse säilitada täistsükli-koolidena, mis aga seab kahtluse alla kogu koolireformi mõtte.

Hüüa hunti, kuidas tahad, ta jääb hundiks

Kui "puhas gümnaasium" loob teoreetiliselt paremad võimalused, siis miks püütakse n-ö eliitkoole säilitada väidetavalt kehvemaid tulemusi andva täistsükli-koolina?

Minister Aaviksoo nimetas oma uuenduskava esimese punktina vastutuse jagamist nii, et kohustuslik põhiharidus jääks palju selgemini omavalitsuste vastutada ning keskhariduse eest vastutamine oleks palju selgemini riigi ülesanne. Täna on gümnaasiumid valdavalt „omavalitsuste omad" ning selleks, et need saaksid „riigi omaks", tuleb need, ilustamata öeldes, natsionaliseerida. Ümberkorraldused peaks ellu viima rahvuslaste ja neoliberaalide parempoolne valitsus, kellel on ette näidata nii erastamisi kui ka ärastamisi, aga riigistamine pole nende stiil ei teoorias ega praktikas.

Nimeta hunti, kuidas tahad, ta jääb hundiks - ning natsionaliseerimine jääb natsionaliseerimiseks isegi siis, kui seda nimetatakse „keskhariduse eest selgema riigipoolse vastutuse võtmiseks". Kahtlemata paneb see ohutulukese vilkuma nii parempoolsetes, kes ei oska riigistamisest midagi head oodata, kui ka vasakpoolsetes, kes näevad selles pigem eelmängu järjekordsele erastamisele.

Minister Aaviksoo palutud 40-päevane armuaeg on ümber saamas ning oodata pole enam kaua. Loodetavasti ei ole see järjekordne servitilöömine, kus pealinna ja endisi sovhoosikeskusi käsitletakse ühe mõõdupuuga ning olulistest sisulistest küsimustest minnakse lihtsalt mööda.

IGOR KRAVTŠENKO, Mustamäe halduskogu esimees

[esiletõsted]

Põhikoolis õppijate arv Tallinnas langes kuni 2008. aastani; sellest ajast peale on see ainult kasvanud.

Täna on gümnaasiumid valdavalt „omavalitsuste omad" ning selleks, et need saaksid „riigi omaks", tuleb need, ilustamata öeldes, natsionaliseerida. Ümberkorraldused peaks ellu viima rahvuslaste ja neoliberaalide parempoolne valitsus, kellel on ette näidata nii erastamisi kui ka ärastamisi, aga riigistamine pole nende stiil ei teoorias ega praktikas.

Jaga |