Kuidas Rahvaliidul ja Keskerakonnal siis edasi minna?

ROBERT VILL,      12. september 2001



Keskerakonna ja Rahvaliidu valijamehed toetagu presidendi valimise lõppvoorus vaid opositsiooni kandidaati. Olenemata sellest, kas sinna jõuab Arnold Rüütel või Peeter Kreitzberg. Just see samm paneks aluse edukale koostööle kahe suure erakonna vahel

Nagu kõik normaalsed inimesed, mõtlen ka mina, kuidas ellu jääda. Ees on vihmane sügis ja külm talv. Ees uued hinnatõusud, kuid palk on rahval samaks jäänud. Nende igapäevamurede taustal tundub tavakodanikule Eesti Vabariigi presidendi valimiste ümber toimuv trall üsna tähtsusetu tantsuvõistlusena.

Tsirkus paneb õlgu kehitama

Telesaateid, kuhu raha eest helistavad ühe või teise presidendikandidaadi erakonnakaaslased, vaadatakse tihtipeale kui tsirkust (show), sest rahva tahtest ei olene valimistel midagi ja seda teavad kõik. Enamus inimesi kehitab vaid õlgu ja vaatab kandidaatide kunstlikult lõbusaid maske teleekraanil kui lihtsalt toredate kaasmaalaste nägusid. Miks see show aga enamiku erakondi omavahel tülli keerab, seda tavakodanik alati ei mõista. Milleks kogu see jama ja mille nimel tülli minna? Nõnda küsib tark valija, kes mõistab, et tegelikult ei tohiks ju president mingit erilist võimu omada. Põhiseadus ei luba. Kuid võta näpust! Võim on magus ja paragrahv kõver.
Valitsevad kolmikliidu erakonnad kisklevad juba pikemat aega omavahel ega olegi suutnud ühiskandidaadis kokkuleppele jõuda. Pankurite erakonna soosik Toomas Savi koguni loobus kandideerimast Riigikogus ja otsustas esimest korda Estonia kontserdisaalis konkurentidega jõudu proovida. Muidugi mitte selle pärast, et rahvale lähemale tulla, vaid lootusest, et valijameestega (-naistega) on tal lihtsam (odavam) kaubale saada.

Tüli lõhub ka opositsiooni koostööd

Nüüd on tülitsevale kolmikule lisandunud opositsiooni suurte kaksikute Keskerakonna ja Rahvaliidu omavaheline sõnavahetus. Siiamaani õnneks ainult erakondade tippude tasandil. Loomulikult tahetakse presidendivalimisi ära kasutades opositsiooni koostööd lõhkuda, ja sellisel ajal on seda kerge teha. Kolmanda poole sekkumine tülisse parlamendis on silmnähtav. See on sama kindel, kui reaalne võimalus saada riigi presidendiks mehel, kellelt 1990. aastate algul talle ajaloos kingitud shanss lihtsalt ära võeti. Rahva poolt armastatud ja ülipopulaarse poliitiku võimaluse saada riigipeaks blokeerisid kolmikliitlaste eelkäijad.
Jõud, kes tookord rahva tahtele vastu astusid, on ka praegu Eestis võimul. Ka Riigikogu koridoris peetud kahe suure erakonna sõnavahetuse põhjus on välja mõeldud, sest reetmises ei saa ju otseselt kedagi süüdistada.
Lepingut, mida oleks võinud reeta, lihtsalt ei ole. Kahe erakonna poksijatel ei ole ei juhatuste ega volikogude poolt heakskiidetud ühiskoostöö dokumenti, millele tuginedes võiks kellegi reeturiks tembeldada. Mõne juhtpositsioonil oleva mehe või naise sõnad ja Riigikogu tagakambrite susserdamised ning vastastikku jagatud lubadused ei ole veel koostöölepe. Seda võib paremal juhul nimetada vaid suvaliste isikute suulepinguks.
Tagakambri põhjal ei saa teha tõsist kokkulepet, mille alusel Eesti kaks suuremat erakonda tõsist koostööd võiks alustada ja valimistel ka võitu loota. Rahvaliidu eelmise juhatuse volitust omav Rahvaliidu Riigikogu fraktsioon ei ole suutnud allakirjutamiseks sobilikku omapoolse lepingu teksti ette valmistada. Sellist dokumenti, mille üle võiks diskuteerida, pole fraktsioonist tulnud, niisugust pole olemas ka erakonna volikogul.
Eestimaa Rahvaliidu osakondades ja kohtadel on juba ammu koostööd oodatud. Kahe poliitilise spektri tsentris asuva ja maailmavaatelt lähedase erakonna ühist tegevust näeks enamik partei liikmeid normaalse arenguna. Kuid praegu võime öelda, et koostöö pole käivitunud.

Nõu küsige erakonna lihtliikme käest!

Jutud sellest, et Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega sõlmitud lepingust ei pea vastaspool kinni, ei saa tõsiselt võtta. Mina Rahvaliidu juhatuse liikmena pole seda paberit oma silmaga näinud. Leping tuleb sõlmida Keskerakonnaga, mitte Edgar Savisaarega. Kahtlemata on Rahvaliidu paljud juhid kooliraha saanud ajast, mil Koonderakond tõmbas piltlikult öeldes maameestel naha üle kõrvade. Kuid see tähendab ainult, et tolleaegne koostöödokument oli puudulik või et seda ei täidetud ning et erakond ei reageerinud õigeaegselt. Kas nii on läinud meelega või kogemata, jäägu teiste hinnata.
Rahvaliidu uue juhatuse ja volikogu kohus on lähenevaid kohalike omavalitsuste ja Riigikogu valimisi silmas pidades üleskerkinud probleem lahendada. Kahe partei koostöö vallas on tarvis saavutada murrang. Minu meelest oleks parim moodus kahe erakonna volikogude mandaadiga moodustatud töökomisjon.
Komisjoni poolt ettevalmistatud, volikogudes läbi arutatud ja heaks kiidetud dokument paneks aluse koostööle, mis välistab tulevikus poliitiliste vastaste poolt provotseeritud omavahelised arusaamatused. See dokument kujutaks endast altpoolt tuleva algatuse ja partei lihtliikmete tahte arvestamist ning esitaks ka erakondade juhtkondadele uue väljakutse. Niisugune paber kujutaks endast juba kahe suure poliitilise jõu, mitte ainult nende juhtide omavahelist kokkulepet.

Olgem strateegid, kes valdavad taktikat

Presidendi valimiskampaania pinged erakondade vahel viitavad, et erakondade tipp-poliitikud teevad liialt suure panuse lähiperspektiivis toimuvale. Liiga suur on konkreetne soov oma mees iga hinna eest Kadriorgu saada. Selle eesmärgi kõrval unustatakse kaugemast tulevikust tulenevad eesmärgid ja Eesti ning tema rahva ootused.
Praeguse presidendi Lennart Meri põhiseaduse vastane tegevus (Moskvas 1994. aastal presidendi poolt omapead alla kirjutatud venekeelne leping võõrvägede väljaviimise ja erusõjaväelaste Eestisse jätmise kohta) on loonud hoiatava pretsedendi. Tippu jõudnud parteilased arvavad, et tulevane president saab jätkata seda Meri poolt sisse tallatud rada, mis tähendab varjatud diktatuuri ehk ühe partei võimu. Äge võitlus presidendi koha pärast viitab ka sellele, et Eesti on muutunud presidentaalseks vabariigiks. Arvestamata, et Põhiseaduses oleme deklareerinud parlamentaarset riiki. Kujunenud reaalsusest lähtuvalt on loomulikult aeg küps presidendi valimiseks rahva poolt. Kuid kahjuks seekord me veel sinnamaani ei jõudnud.

Ka lõppvoorus toetus vaid opositsioonile

31. augustil Tartus toimunud Rahvaliidu volikogu kinnitas toetust Rahvaliidu presidendikandidaadile Arnold Rüütlile. Samal ajal aktsepteeris volikogu võimalust, ka viimasel "ööl" sõlmivad valijamehed omavahelisi kokkuleppeid. Kuid! Need omavahelised öölepped ei saa olla erakonnale siduvad edaspidi. Oldi kindlal seisukohal, et kõnelusi ja koostööd Keskerakonnaga tuleb jätkata. Volikogu ei arutanud võimalikku koostööd kolmikliidu parteidega ega andnud selleks ka kellelegi volitusi. Tahaks loota, et valijameeste AUSA VALIKU tulemusena saab Eesti presidendiks aumees. Mees, kes on mures Eesti rahva saatuse pärast ja tunnustab praegu kehtivat põhiseadust ka omaenda käitumises ja riigile tähtsate otsuste tegemisel.
Igati mõistlik oleks, kui Keskerakonda toetavad ja Rahvaliitu toetavad valijamehed toetaksid valimiste lõppvoorus vaid enim hääli saanud opositsiooni presidendikandidaati. Olenemata sellest, kas see on siis Arnold Rüütel või Peeter Kreitzberg. Just see konkreetne samm paneks aluse ka tulevasele koostööle kahe erakonna vahel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)