Nädala juubilar LUULE KOMISSAROV 70

1942. aastal Haapsalus sündinud, Lihulas lapsepõlve veetnud ja keskkooli lõpetanud ning 1965. aastal näitlejana Tallinnas konservatooriumi lõpetanud Luule Komissarov ütles tähtpäevaintervjuust ära daamiliku elegantsiga, teatades, et põgeneb juubelikülaliste eest Bulgaariasse. Sooje maid ja sumedaid suveöid on ta kiitnud ka 1996. aastal vestluses Jüri Aarmaga telesaates „Siin ja praegu", öeldes, et seal on nii ilus, et võib armuda kasvõi oma mehesse.

Proua Komissarov on mänginud suuremaid ja väiksemaid rolle kunagises Noorsooteatris ning praeguses töökohas Ugalas, esinenud teistelgi teatrilavadel, telelavastustes ja filmides. Ligi kakskümmend aastat, sõltumata tema oma tahtest, teab laiem avalikkus teda kõige paremini kui teleseriaalis „Õnne 13" tegutsevat kõva sõnaga ja kangema kraami lembelist Lainet.

„Luule on väga meeldiv kolleeg ja inimene ning hea näitemängupartner. Põhjalikumalt sain temaga tuttavaks, kui esimene stsenarist Astrid Reinla ja lavastaja Tõnis Kask meid 1993. aastal "Õnnesse" mängima valisid," jutustab Väino Aren, kes seriaalis kehastab Laine abikaasat, kanget vabadusvõitlejat ja majaomanikku Kristjanit. „Usun, et oma andekuse ja temperamendi tõttu ei pea Luule Komissarov Laine osaga erilist vaeva nägema," arutleb Aren, kes muide on sündinud samuti 11. augustil, kuid 1933. aastal.

Võhma kultuurimaja direktor Riina Pakane märgib, et alati, kui kutsutakse, tuleb Luule Komissarov neile külla oma sõnakunsti pakkuma ja meelt lahutama. „Ta oskab rahvainimesena publikuga suurepäraselt suhelda. Kui talt midagi küsitakse, suudab ta end viia iga küsija tasemele ega jää vastust kunagi võlgu. Pealegi on need vastused heatahtlikud ja sisaldavad loomulikult huumorit ning krutskit." Pakane kiidab ka Luule omadust esinemistasu küsimisel mõõdukuse piiresse jääda.

"Ugala lavastusi, milles Luule Komissarov mängib, käin alati vaatamas ning pettuda pole tulnud kunagi," kiidab Võhma kultuurijuht. „Arvavasti lähevad paljud Luulet teatrisse vaatama ka soovist teada saada, mismoodi ta mängib siis, kui pole Laine rollis."

Kui Laine elaks tegelikult ja tänavu 125. sünniaastapäevani jõudnud Oskar Luts oleks veel meie keskel, võiksid nad vist ühiste inimlikkude nõrkuste tõttu päris hästi läbi saada. Reaalsuses seob aga rahvakirjanikku ja näitlejannat asjaolu, et 2003. aastal pälvis Luule Komissarov Palamuse valla auhinna - Oskar Lutsu huumoripreemia.

„Luule oli esimene preemiasaaja, kes oli puhtalt näitleja. Igatahes oli meile teadmata, et ta oleks midagi kirjutanud või joonistanud. Et valik väga hea sai, kinnitas täissaal. Luule Komissarov oli üks esimesi laureaate, kellele andsime preemia üle rahvamajas suurema rahvahulga ees. Varem olime seda teinud Palamuse koolmuuseumis või koolimajas. Seda võib pidada üheks parimaks premeerimistseremooniaks, kuid mitte korraldajate, vaid Luule kiituseks. Luule Komissarov on ütlemata mõnus inimene, hästi rõõmsameelne, suhtlemisvalmis, igati lahe," rääkis Palamuse vallavanem Urmas Astel. Omavalitsusjuhi meenutusel otsustati Luulet premeerida ennekõike "Õnne 13" Laine mängimise eest, kellena ta tänasele publikule kõigepealt meelde tuleb.

Muide, Luule Komissarovi näitlejatööde hulgas ei puudu ka Oskar Lutsu loodud tegelaskujud. Ugala teatris lavastatud „Kevades" mängis ta mamma Kiirt ja „Suves" Ülesoo perenaist.

Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunstiprofessor Kalju Komissarov, kes tunneb juubilari nii isikliku elu kui ka töö kaudu, vastas küsimusele, kas Luule Komissarovile sobivad paremini koomilised, traagilised või dramaatilised rollid: „Tundub, et Luulel on jätkuvalt olemas võime mitte seostuda vaid mingi ühe kindla ampluaaga, vaid töötada kogu spektri ulatuses. Loomulikult seab iga siin oma piire, kuid artisti avatus võimaldab mitmekesisust. Tavaliselt toon ma üliõpilastele eeskujuks näitlejate tõsist töössesuhtumist, oma elukutsele pühendumist, ennastsalgavust jne. Juubilar kuulub kindlasti nende positiivsete omaduste kandjate hulka."

Kalju Komissarov märkis, et tema lavastustest, kus Luule Komissarov mänginud, meenuvad kõige esmalt koostööd Noorsooteatri aegadest, näiteks Mati Undi või Aleksandr Gelmani näidendites. 1971. aastal Kalju Komissarovi režissööritööna valminud filmis „Metskapten" (Juhan Smuuli näidendi „Kihnu Jõnn" põhjal) mängis toonane Luule Paljasmaa Manni.

Seriaalinduses on vahel ka ühe sarja tegelasi teistega kokku pandud. Ehk kukuks välja täiesti huvitav eksperiment, kui „Õnne 13" Laine panna tutvuma ja suhtlema „Kelgukoerte" politseikomissari Mati Kelguga (Kalju Komissarov)? See oleks aga juba lavastajate ja stsenaristide otsustada.

Vaatamata siinse juubeliloo ilmumisele Kesknädalas on kuuldused Luule Komissarovi astumisest Keskerakonda või sõbrunemisest Edgar Savisaarega sügavalt liialdatud. Telesaates „Siin ja praegu" avaldas Luule mõtte luua Eestis pohhuistide partei. See lubadus on tal veel täitmata. Aga küllap jõuab, sest väärikas ja vaimukas teatridaam on kõigest seitsmekümnene.

JAAN LUKAS

Jaga |