Keskerakond - erakond nagu Eesti erakond muistegi

MATI HINT,      11. juuni 2003




Lühikese aja sees on kultuurilehes Sirp ilmunud Keskerakonnast kaks kirjutist: Tiit Kärneri ""Keskerakonna fenomen" kui kultuurinähtus" (Sirp, 9. mai) ja Jaan Kaplinski "Keskerakond ja need teised" (Sirp, 23. mai).
Jaan Kaplinski on leidnud, et Keskerakonnast ja Edgar Savisaarest on Tiit Kärner püüdnud kirjutadata sine ira et studio. Tiit Kärneri mõttekäigud on huvitavad, kuid mitte erapooletud.
Tiit Kärner märgib näiteks Keskerakonnaga seotud ebameeldivate "kaasuste" ebaproportsionaalselt suurt arvu - asi, mida ei saavat eitada Keskerakonna (KE) ustavaimgi pooldaja. Kas pole asi pigem selles, et Keskerakonnaga seotud inetud kaasused hoitakse meedias pidevalt päevakorral, teiste erakondade "kaasused" unustab ajakirjandus kiiremini. Ka Tiit Kärner ei meenuta teiste parteidega seotud "kaasusi", soojendab aga üles Savisaare lindiskandaali ja Ain Seppiku osalemise nõukogulikus kohtumõistmises, esitades viimast jälle nii, nagu oleks Seppik patriootlikke koolipoisse ainuisikuliselt ja omal algatusel Siberisse saatnud. Samamoodi on Savisaare salalindistamist trükisüüdistustes enamasti ebamääraselt esitatud - asjaolu, et Savisaar lindistas tema enda osavõtul peetavaid läbirääkimisi, jääb peaaegu alati välja ütlemata.
Muidugi on Savisaar mõnigi kord käitunud ebaadekvaatselt. Muidugi tekitavad Keskerakonna liikmetega seotud "kaasused" nördimust. Kuid Tiit Kärner ei kirjuta sellest, kui palju on näiteks Mart Laar oma vahelejäämiste puhul valetanud. Otsus on ette teada: Savisaart ja Keskerakonda iseloomustab valelikkus ja topeltmoraal, kõik teised on igal juhul paljud paremad. Kas saab Keskerakonna suurimgi vastane eitada, et 1993. a Riigikogu valimiste eel rikkus meedia Keskerakonna suhtes võrdse kohtlemise printsiipi? Võrdse kohtlemise printsiip on Eestis päris üldiselt muutunud unistuseks.
Kuid kas on?
Eesti poliitikas on raske kaalukausile panna erakondade heategusid, lihtsam on pahategudega. Seepärast võib ette kujutada sellist poriloopimise duelli (parem ikkagi duell kui lihtsalt ühe patuoina pidev tümitamine): head ja õiged ütlevad lindiskandaal, KE vastab pumppüss; head ja õiged ütlevad Keskturg, KE vastab NRG. Jne. Kui kaalukausile kukuvad ikkagi Iisraeli relvaost, Eesti Raudtee ja Angotti, luure koordineerimine, majade ja korterite omandamise skeemid jne, siis ei jää enam nii kindlat muljet, et Keskerakonna oponendid "ei kujuta mängu ilma reegliteta ette" (Tiit Kärneri väide) ja KE üksi lööb aina mängulauda ümber.

See mõtteline inetus on iseenesest väga kurb, sest tegelikult Eesti poliitika nii toimibki, topeltstandardid on poliitika üldmeetod, ja mitte ainult idapiiri taga ja Keskerakonnas. Topeltstandarditega poliitika vajab alati vaenlase kuju ja see vaenlane puhutakse suureks, ohtlikuks, saatanlikuks, hävitamisele kuuluvaks. Natsid leiutasid selliseid vaenlasi, kommunistidel oli neid alati varnast võtta. Bushki leidis vajalikud vaenlased ja leiab võib-olla varsti uued. Eesti poliitikas on ainult üks väga suur, ohtlik, ebamoraalne ja müütiline vaenlane - Keskerakond, kellega saab võidelda ööd ja päevad, eriti aga valimiste eel ja järel. Keskerakond tuleb võita, sest muidu ootab hukatus, tuleb Eestist emigreeruda vms.
Pikk rida poliitikuid on deklareerinud: "Ei no Keskerakonnaga koostöö ei tule kõne allagi!" Keskerakonna juhid pole vist selliseid deklaratsioone kasutanud. Keskerakonda saab pigem süüdistada liigses koostöövalmiduses võimu jagamise nimel, mitte aga põhimõttelises kompromissidest keeldumises.
Vaenlase müstifitseerimine on ohtlik asi. See on mõnigi kord viinud sõja või kodusõjani. Hiljuti kuulsin, kuidas üliõpilassööklas noorte seltskond kõvahäälselt praalis: "Keskerakondlased tuleks kõik maha lasta." Kindlasti ei mõtle need noored inimesed niiviisi, kuid seda laadi bravuuri peetakse popiks. Kes sellise moe on loonud? Kas noored ise? Ei, pigem ikka meedia ja need, kes meediat kureerivad. Kuuluvuse nimekirjad on ka Eestis korduvalt olnud massiliste mahalaskmiste ja küüditamise nimekirjadeks. Ja ega unistused pole surnud praegugi, aeg-ajalt esitatakse selliseid soovitusi koguni "kvaliteetlehtede" lugejakirjade rubriigis.

2
Olgu. Keskerakond on halb ja läheb pigem halvemaks kui paremaks. Kuid hull on see, et ka teised erakonnad pole palju paremad. Raske uskuda, et kui täitub Tiit Kärneri ootus ja Keskerakond kahaneb nullilähedaseks, siis hakkab Eesti poliitiline maastik korrastuma ja tekib õige, normikohane vasakpoolsus. Võib-olla. Kuid esiteks seda ei juhtu, ja teiseks võtaks see (juhtumise korral) hukatuslikult kaua aega. Aga tõsi ta on, et Keskerakonna praktiline poliitika (nagu ka Kesknädalas trükitav ideoloogia) on järjest ebamäärasem. Tahetakse meeldida kõigile, sõnades aetakse küll madalama keskklassi ja ülekohtu all kannatanute asja, kuid ära ei põlata kedagi, varjatud natsidest kuni varjamata kommunistideni.
Ma olen nõus Jaan Kaplinski analüüsiga, kes näeb Res Publicas samasugust venivust ja selge poliitilise suunitluse puudumist, selle vahega, et kõige rohkem tahetakse meeldida uusrikastele, kelle huvidele ollakse ilukõnede varjus valmis mis tahes ohvreid tooma.
Ja siin ongi point. Kui Keskerakond ja Res Publica said Riigikogu valimistel 101 kohast kahe peale kokku 56 kohta, siis annab absoluutne enamus valijaid oma hääle ebamäärase poliitikaga parteidele. Kusjuures ka ülejäänud väiksemad tegijad ei hiilga reeglite austamise, renomee ega kõikumatu poliitilise peajoone poolest.
Mõned analüütikud (näiteks Iivi Masso, Aet Annist) on juba osutanud, et asjade niisuguse seisu korral ei ole vahet, kes on võimul - mõõdulinti annab alati venitada Suurele Rahale orienteeritud huvigruppidele sobilikku kohta. Vahe on selles, et Keskerakond loodab niiviisi saavutada masside heakskiitu, Res Publica panustab kõhklematult uusrikaste heakskiidule. Kuid seegi valikukriteerium näib Keskerakonna osas kõikuvat - partnerid peavad saama oma.
Keskerakonna Tallinna valitsemises osalemise ajal võtavad äripealinna mõned piirkonnad üha tormakamalt Lollidemaa pealinna ilmet. Kõik näib olevat lubatud. OÜ Merirahu hävitab kaitsealuse pankranniku, üksainus paarikümnekordne hrushtshovka Lauluväljaku naabruses rikub täielikult tolle maastiku harmoonia, aina uusi seaduserikkumisi kooskõlastatakse Pirital ehitamiseks, Kadriorus ja Lauluväljaku ümbruses ehitatakse kõik vähemalt paar korrust kõrgemaks kui proportsioonitunne lubaks. Keskerakondlastest linnajuhid on valmis kaaluma Linnahalli lammutamise lubamist, et ainult linnakassasse raha saada uutele läbimõtlemata projektidele. "Kinnisvaraarendajad" laamendavad, kuidas tahavad, olgu võimul kes tahes.
Tallinnas on Keskerakond juba küllalt pikka aega kaasvõimul ja nii lühike ei tohiks haritud juhtide ajaloomälu olla, et ei teataks, kui tähtis koht oli Linnahallil näiteks Eesti Vabariigi taastamise eest peetud võitluse ajal, rääkimata kultuurimeistritest, kes seal on esinenud. Nende nimedega võiks pool hoonet katta.
Edgar Savisaar valmistab Tallinna ette Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2008 (Pealinn, 23. mai 2003). Kuid linnapea Savisaare kujund kultuuripealinnast kui aastaringsest Eurovisioonist on kaldu meelelahutustööstuse tivoli poole. Hoopis mehisem oleks uuendada Linnahall loosungi all "Kõik ei ole müügiks!" Usk Eestisse on ka usk Eesti kultuurisse. Koostöö ideoloogilise (programmilise) vastaspoolusega ei tohi lõpmatuseni erakonna profiili ähmastada.

3
Jaan Kaplinski analüüsi järgi on Reformierakond esialgu meie ainus tõeline partei. Sellega on valus nõustuda, sest siis on Eesti kaugem tulevik tume. Samas on Kaplinskil nähtavasti õigus selles mõttes, et Reformierakond on ainsa parteina saanud, mida ta on tahtnud. Reformierakonna sooritus on Eesti drastiline ja kiire kihistumine. Reformierakonna juhtfiguuride hulgas on suurepäraseid teadlasi, rahvuslasi, humaniste jne, kuid sellest hoolimata on Eesti elujõudu kõige rohkem halvanud Reformierakonna ideoloogia ja selle praktiline elluviimine: piirangute ja regulatsioonide mahavõtmine röövkapitalistlikult majandamiselt. Juba hakkavad kaugemale vaatavad ülirikkadki (Aadu Luukas, Rein Kilk) muret tundma, kas Reformierakonna näo järgi loodud ühiskond, mida Res Publica kavatseb nähtavasti kivistada kastiühiskonnaks, on pikemas perspektiivis püsimisvõimeline.
Kastiühiskonna nähtuste leevendamiseks on Keskerakonda väga vaja, kuid senisest määratletuma poliitikaga. On kahju, et Keskerakond on maha mänginud oma shansi saada Eesti sotsiaaldemokraatia esindajaks. Seda kaotust ei korva laveerimine ja võimalikult paljudele meeldida tahtmine. Augustis on ees Keskerakonna kongress. See on Eesti suurima erakonna võimalus enne otsustavaid ajaloolisi valikuid: on vaja selget sotsiaalpoliitilist identsust. Ei saa korraga olla nii ühiskonnakeskne kui ka maksimaalselt vastutulelik Suurele Rahale.
Kiiresti tuleks püüda erakonna häälekandjas Kesknädal parteipoliitiline joon selgemini välja tuua, ka ajaleheruumis. Otsustamiskohustus võib osutuda väga kasulikuks - arusaamine iseendast võib selgineda ja seda on igal juhul vaja, olgugi see raske ja ebamugav. Praegu on väga raske aru saada, mis Kesknädalas trükitust vastab Keskerakonna programmile ja mis on lihtsalt lugejate väljaelamine või oponentidele sõrme vibutamine. Kesknädal on praegu üldnurina ajaleht.
Ka Res Publicast paistab praegu välja rohkem lühikese sihikuga ad hoc olu- ja meeldimispoliitika, kuigi lubati midagi muud. Erinevalt Res Publicast on Keskerakonnal programmilise selguse järgimine võimalik ja pikemat perspektiivi silmas pidades ka vältimatult vajalik.
Tänapäeval kirjutatakse palju sellest, et demokraatia laseb endaga vägagi hästi manipuleerida. See on nii. Võib-olla saab edu ja saavutusena serveerida sedagi, et Eestis ilmub müriaad meelelahutusajakirja ja mitte ühtki poliitilise analüüsi massiajakirja. Demokraatia eeldus - poliitiliselt haritud arutlemine - ei toimi massitasandil. Pole siis ime, et kõik erakonnad on valmis võimu nimel kohanema mis tahes partneriga. Programmide elluviimisest tähtsamaks on saanud võimul olemine. Korratagu siis vähemalt programmilisi seisukohti ühemõtteliselt, et sõnade ja tegude vastavus/mittevastavus selgem oleks. Äkki annab see koguni parema shansi kui ebamäärasuse kummipael. Tõeliselt uus poliitika eeldab nii põhimõtteid kui ka nendest kinnipidamist. Üks tugev erakond võiks seda ikkagi üritada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)