26. juuli – päev, mida ikka meenutada

President Lennart Meri oli välkkiirelt Moskvasse sõitnud, et kohtuda Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga. Samal päeval, 26. juulil 1994 kirjutasid president Meri ja president Jeltsin alla nn juulilepetele, millega Vene väed pidi paari kuu jooksul Eestist lahkuma ning Vene sõjapensionärid jääma Eestisse rahulikult pensionipõlve pidama. Laias laastus nii see ka lõpuks läks, murelapsena jäi veel pooltöötav Paldiski õppe-tuumareaktor.

Kuigi seda lepingut oodati ning Eesti-Vene läbirääkimisedki olid kestnud juba aastaid, tuli see kokkulepe toona üllatusena nii avalikkusele kui ka valitsusele, kes tagantjärele pidi „kahe targa presidendi“ Moskva kokkulepped pimesi heaks kiitma. Kuna juulileppeid polnud nende kiirkorras sõlmimise pärast kättesaadavad ja normaalselt tõlgitutki (originaal allkirjastati venekeelsena), pidi Postimees lepetele järgneval päeval märkima, et „leppeid lugematagi on selge, et need on Eestile kahjulikud“. Väljend, mis hiljem diplomaatilises keeles ja ajakirjanduses ka korduvalt osundamist leidis.

Aga kolm aastat pärast juulilepingute sõlmimist ehk siis täna, 20 aastat tagasi, osalesid ka Postimehe tegijad ühel teisel lepingu sõlmimisel, Aivari ja Diana pulmapeol Põlvamaal Krüüdneri kõrtsis. Ivar ja Mart, Marko ja Allan ning teisedki vihtusid ülemeelikutes kostüümides tantsu ning tõstsid tooste. Nagu hilisem aeg näitas oli see aeg uute teede ja lepingute alguseks ka mitmele pulmakülalisele. Mardile meediakontserni juhina, Markole peatoimetajana (kelle inimlikumat poolt Mart oma mälestustes just pulmas märkas), Allanile ja Ivarile ühe teistsuguse lehe tegijana.

Lepinguid sõlmitakse erinevaid, ka neid, mis teed lahku viivad. Eesti ja Vene riigipea pole ametlikult kahepoolselt pärast juulileppeid omavahel kohtunudki. Kuid mõni päev jääb meelde. 26. juuli on üks päev, mis väärib tagasivaatamist ja meenutamist.

Aivar, Tartumaalt

Jaga |