Väikefarmid Eesti julgeolekugarantiiks

 Sõda tõenäoliselt me ikka kartma ei pea.  Meid kaitsevad liitlased ja me ise ka pingutame oma kaitsevõime tõstmiseks. Samas ei saa kõige selle taustal väita, nagu elaksime rahulikus ja stabiilses ajajärgus. Me ikkagi tegeleme potentsiaalse vaenlase aktiivse heidutamisega ja toome sisse välismaiseid vägesid. Kuid see ei ole ju veel kõik. Lisaks kardame terrorismi, kuklasse hingab pagulasprobleem. Euroopast tuleb alatasa rahutukstegevaid teateid ja me ei tea, missuguseks kujuneks Euroliidu tulevik peale brittide lahkumist. Lahendust pole leidnud Ukraina küsimus, ebaselge on Skandinaavia lõplik sõjaline orientatsioon jne.

Majandus kardab ebaselgust

Üldine ebakindlus ühiskonnas võib olla sotsiaal-psühholoogilises mõttes taluvuse piires, kuid majanduses sellised asjad võimenduvad.  Kui Eestisse toodavad liitlaste tankid võivad õige selgitustöö korral mõjuda kohalikele elanikele turvatunnet tõstvatena, siis investoritele on need kindlasti n-ö punaseks laternaks. Kui elanikke suudetakse terrorismiküsimustes rahustada väidetega, et Eesti ei ole peamine sihtmärk ja meil on riigis pädevad ametkonnad ohu tõrjumiseks, siis pommiähvardus Tallinnast lendavatele või Tallinnasse saabuvatele lennukitele on ikkagi majandusliku ebastabiilsuse põhjustajaks. Ka ebakindlus saabunud ja saabuvate pagulaste mõju suhtes meie sotsiaalkindlustusse, tööhõivesse, lõimumisele meie kultuuri omapärasse, majandusse jne ei kao majandusalaste otsustajate mõtetest lihtsalt seetõttu, et Eestisse tuleb vähe pagulasi ja neid valitakse hoolega.

 Seega - tahame või ei taha, meie majandus kannatab tänase ebakindluse all nii või teisiti. Ja see ebakindlus ei ole lähiaastail, kui mitte kümnendil, kuskile kadumas. Mis teha?  Kuidas sellega toime tulla ning milline peaks olema meie majandus, et, vaatamata teatud määramatusele meie ümber, suudaksime siiski hästi toime tulla?

 Põllumajandus on meie julgeoleku ja iseolemise üks olulisemaid tagatisi. Põllumajandustootjad katavad lõpuks ju meie toidulaua, ja kui kõht on täis, siis on võimalik muidki majandusprobleeme lahendada. Kui aga nälg majas, siis ei aita ka see, kui kusagil kuurinurgas seisab puurpink või keegi on hankinud endale tipptasemel nutitelefoni paljude imeliste rakendusprogrammidega. Inimene on nii loodud, et kõigepealt peab sööma, ja alles siis saab tegelda muude asjadega.

 Seega, hinnates meie majanduse vastupanuvõimet kriisidele ja toimetulekusuutlikkust ebakindlas makrokeskkonnas, peame lähtuma eelkõige põllumajanduse tervisest ja hakkamasaamise võimest. Meil tuleb vaadata, milline põllumajandusettevõtete ülesehitus aitaks meil nii täna kui ka võimaliku kriisi korral kõige paremini ellu jääda, et Eesti inimeste toidulaud oleks kaetud ja meil kõigil oleks kindlus tuleviku suhtes.

Eesti põllumajandus on ka hästi elanud

Kustkohalt me põllumajanduslikus mõttes tuleme? Meil olid kolhoosid ja, vaatamata teisele ühiskonnakorrale, olid meie majandusüksused edukad. Saime toidu lauale ja varustasime veel ka Venemaad. Inimestel oli tööd, toodangut nõuti kahel käel, maarahvas elas hästi, külade väljasuremine polnud probleemiks, keegi ei pidanud Eesti maapiirkondade taandarengu vältimiseks mingeid poliitilisi skeeme välja mõtlema.

 Eesti iseseisvuse taastudes kadusid kolhoosid ja pandi alus talukultuuri tekkele, või vähemalt sõnades sooviti seda teha. Kolhoosid said likvideeritud ja ka väiketalud said asutatud. Paraku ei jäänud meie väikemajapidamised elujõuliseks, ja täna näeme õitsvate taludega kaetud Eestimaa asemel väljasurevat ääremaad. Sinna-tänna on tekkinud küll suuri põllumajandusgigante ja nende vahele mahub ära ka mõni hobitalu, kuid õitsvaid ja elujõulisi väikefarme me täna kahjuks ei kohta.

Siin võib spekuleerida, kas talukultuuri arendamine oli mõeldud vaid sõnades või surmas selle plaani kellegi majanduspoliitiline vandenõu, kuid paraku on meil selles küsimuses täna vaid tühjad pihud. Põllumajanduspoliitikas  on lähtutud lihtsamast mudelist. Pole erisusi, toidulaua vajadused  rahuldab vaid suurtalu. Lootes suurtootmise efektiivsusele, oleme unustanud oma maarahva säilumise ja külakogukonna kui eesti keele ja kultuuri kandja asendamatu rolli. Nii nagu looduses, peab ka majanduses valitsema osapoolte teatud tasakaal, muidu lihtsalt võib komistada ja tulemused oleksid ettearvamatud. Keegi ei vaidlustagi suurtootmise vajalikkust ja tähtsat rolli toidulaua katmisel, aga seda peab paratamatult täiendama väiketootmine kui stabiilsuse ja rahva elujõu püsimise oluline faktor.

 Miks suurfarmid siis halvad on, et me tahame väikeseid? Kuidas suured ebastabiilsust kardavad ja meie tulevikus hakkama ei peaks saama?  Küsimus eelkõige nimelt selles, et suur majandusüksus eeldab ümbritsevalt majanduskeskkonnalt ääretut stabiilsust. Varustatus sisenditega peab toimuma nagu kellavärk, turud peavad olema stabiilsed, hinnad paigas jne. Kui kusagil tekib mingigi tõrge, siis suurele majandusüksusele tähendab see katastroofi.  Kui jõusööt jääb tulemata, siis kannatavad tuhanded ja tuhanded loomad, ning sellisele suurele karjale ei ole võimalik küla pealt hädaolukorras toidualternatiivi leida. Või kui kukub ära turg, kuhu siis pannakse toodang? Kui hind ajutiselt langeb, siis suurtootja kahjum tuleb suur ja seda ei ela keegi üle.

Suurfarmid on kui pommid, mis võivad lõhkeda

Kolhoosid olid ka omal ajal suured, kuid need toimisid eelkõige seetõttu, et tollane ühiskonnakord tagas suurettevõtetele vajaliku turustabiilsuse.  Plaanimajanduses olid küll omad probleemid, kuid toodangule oli tagatud turg, kehtisid stabiilsed hinnad ja paljud muud asjad olid täpselt paigas.  Täna eksisteerime muutuvas turumajanduses; hullemgi veel, väga ebastabiilses turumajanduses. Ülisuured põllumajandusfarmid on üldist ebakindlust arvestades kui pommid, mis võivad lõhkeda ootamatult, juba esimese tõrke tekkides, ning põhjustada terves ühiskonnas suure kaose.

Väikefarmid on paindlikud, suutes leida alternatiive siis, kui näiteks midagi juhtub turuga või kui üks söödasaadetis jääb tulemata. Isegi kui juhtub halvim ja farm jääb majanduslike hammasrataste vahele, on väikefarmi kahjum väiksem ega hävita farmipidajate majanduslikke väljavaateid täielikult. Alati jääb alles võimalus uuesti, pisut teisiti või pisut targemalt alustada.

 Kui suurfarmid on masstootjad, majanduskombinaadid, siis väikefarmid on osalt ka nagu elustiiliärid ja kogukonna hoidjad. Elad oma suguvõsaga maal, toimetad pisut oma farmis, ja lisaks põllumajandusettevõtlusele toidad kõrvalt ära ka kogu lähikondsete võrgu. Kui ka aastalõpu bilanss ei tõota rikkust, siis kogu suguvõsal on kõht täis ja ellujäämine ikkagi kindlustatud. Sama kehtib ka siis, kui väikefarmipidaja elab väikeses ja sõbralikus külakogukonnas.  Küla paneb vajadusel õla alla, ja farm tagab ülalpidamise ning toidulaua kaetuse kogu külale. Ja seda sõltumata sellest, kas Euroopas on pagulaskriis või kas Venemaa piirid on parasjagu suletud või mitte.

Väikefarmis leiab alati rakendust ja nälga ei pea tundma

Niimoodi mõeldes saab ka kõige maaelukaugem inimene aru, et väikefarmid aitavad Eestimaa küladel taas ellu ärgata ja maaelu väljasuremisele piiri panna. Väikefarmide suureks eeliseks, võrreldes automatiseeritud suurkombinaatidega, on ka see, et töökäsi on seal alati vaja, pidevalt tuleb midagi kohendada ja kusagil pisut abiks olla.  Kõik töövõimalused ei pruugi olla suurepalgalised töökohad, kuid rakenduse endale leiab ja nälga ei jää keegi.  Aga see ongi maaelu võlu ja pluss.

 Kui suured peaksid väikefarmid olema, et oleks tagatud väikestele iseloomulik paindlikkus ja kõik need eelised, mis meie maaelu taas käima paneksid? Lüpsikarja puhul võiks rääkida 100–300 loomast ja seafarmi puhul 500–2000-pealisest karjast. See oleks optimaalne, võib ka olla väiksemas mahus, kuid suuremaks kasvades hakkavad meid kummitama suurkombinaatide ohud. Samas, väga palju väiksemaks minnes, ei suuda farmid lisaks farmi pidavale perekonnale külakogukonnas arvestatavat lisandväärtust anda. Toodud suurused oleksid umbes sellised, millest võiksime juhinduda.

Kuidas me võiksime selle unistuseni reaalselt jõuda? Selge on see, et meie majandus iseenesest, vaba kulgemise teel eesmärgini ei jõua. Riigi tugi on siinkohal väga oluline. Kui saaksime väikefarmide elujõuni jõuda vabamajanduse tingimustes, ilma riigi abita ja suunava poliitikata, siis oleksime sinna praeguseks juba jõudnud. Kuid paraku vaatab elujõulise põllumajanduse asemel meile maapiirkondadest vastu väljasuremine.

Riigil on meie maapiirkonna põllumajandusmudeli kujundamiseks kasutada mitmeid erinevaid võimalusi.  Võimalik on diferentseerida maksupoliitikat, viia FIE-de maksustamine tulupõhiseks. Võimalik on ümber kujundada toetusmehhanisme väikefarme rohkem soosivateks. Õla saab alla panna tööturupoliitikaga. Läti eeskujul võiks suurendada omavalitsuste otsustusõigust omavalitsuste territooriumil asuva maafondi kasutamise üle. Loomulikult on veel palju muid võimalusi, vaja on vaid poliitilist tahet nende võimaluste realiseerimiseks.

 Kokkuvõtvalt – oluline on rõhutada, et tänast maaelu vaadates ning võimalusi hinnates on meil tegelikult võimalik teoks teha visioon sellisest Eestist, millisest oleme unistanud ja kuidas oleme tahtnud õitsvat maaelu näha. Riik peab arukalt appi tulema, kuid riik – see oleme ju lõppude lõpuks meie kõik koos. Seega seisame selle eest, et meie maaelu-alased unistused saaksid lõpuks täituda.

TOOMAS PAUR,  

Keskerakonna koordinaator Võrumaal ja Tartumaal 

[fotoallkiri]    HÄÄBUMINE: Eesti iseseisvuse taastudes kadusid kolhoosid ja pandi alus talukultuuri tekkele, või vähemalt sõnades sooviti seda teha. Paraku ei jäänud meie väikemajapidamised elujõuliseks, ja täna näemegi õitsvate taludega kaetud Eestimaa asemel väljasurevat ääremaad. Enamik pealinna turgudel olevatest põllumajandussaadustest on pärit välismaalt. Fotod Ivari Vee

Jaga |