Millesse suri kirjanik?

„...perearstid võiksid oma patsientidesse mõnevõrra teisiti suhtuda. Aga enamasti pole jahedas suhtumises asi mitte perearstides, vaid hoopis paljus muus ja sügavamal: riikliku süsteemi mõjutamatus jäikuses, paindumatuses ning et mitte öelda: (pahatahtlikult) venivas toimetamises. [---]

Siinjuures ei saa kuidagi mööda läinudsügisesest Viljandist laialt äkklevima hakanud kollatõvepuhangust. Nõudis enne lausa kuid (!), kui väikesegi osa riskigruppidest - kooliõpetajate - kaitsevaktsineerimiseni jõuti. Küll polnud vaktsiini mitte kuskilt võtta, küll polnud raha selle eest tasumiseks, küll oli põhjus vaktsineerijate puudumises...

Aga siis sai teatavaks, et Rapla haiglas on pärast rasket põdemist ära läinud üks meie tippkirjanikke ja tõlkijaid. Minus tekitas see kohe kahtlustavat huvi, sest olen ise Raplas koolis käinud ning tunnen Ly Ehinit (Seppelit) juba lapsest saadik. Andreski oli tuttav. Pärisin maakonnalehe toimetajalt, mis siis Nädalise väärisautoriga õieti juhtus. Tõnis Tõnisson ohkas: jutud sellest, et kollatõbi olevat justkui iseenesest läbipõetav ja peaaegu et ravi mitte vajav haigus, ei vasta absoluutselt tõele. Seitse aastakümmet ilmas elanud ja täiesti reibas vembualdis kirjanikuhärra oli millalgi nooruses põdenud hepatiiti, nüüd saanud ta oma Viljandist vanaisale-vanaemale silmarõõmuks hoida toodud tütrepojalt hepatiidi nüüdisvormi, ning kahjustatud maks ei pidanud enam vastu.

Küsin minister Hanno Pevkurilt: kas toda kollatõvepuhangut poleks olnud võimalik märksa operatiivsemalt mingigi kontrolli alla saada? Mida söandab enese ametileiguse kohta õigustuseks öelda tervishoiuala asekantsler, endine perearst Ivi Normet?"

Jaga |