Ka meie sõltume Liibüast

KÕVA PÄHKEL LIIBÜA

TIIT  MADE

20. Augusti Klubi liige

Algus 1. lk

Demokraatiakauge moslemimaailma sisemised vastuolud on puudutanud Tuneesiat ja Egiptust, raputanud Jeemenit, Sudaani, Süüriat, Jordaaniat, Omaani, Bahreini, Iraani ja Iraaki, teinud murelikuks Saudi Araabia võimukad šeigid.

Nüüd võitlevad mässajad Liibüas sealse diktaatori hästirelvastatud ja korralikult välja õpetatud armee vastu.

Tööstusmaid huvitab

üksnes moslemimaade nafta ja ei midagi muud. Käärimine naftatootjamaades keeras toornafta hinna rahvusvahelistel turgudel järsult tõusule. Seda on siinmailgi tunda. Toornafta hind mõjutab lisaks aktsiaturge, fondibörse, investeerimislusti, pidurdab maailmamajanduse toibumist depressioonist, tekitab demokraatlikus maailmas poliitilisi pingeid.

Liibüa on kujunenud moslemimaailma sisemise tasakaalu otsustamisel nurgakiviks. Kui vägivaldselt kukutataks Gaddafi, mässataks mujal edasi. Mässatakse edasi, väheneb naftatoodang ja nafta kallineb veelgi. Kasvab nafta hind, tööstusmaade majandusprotsess satub surve alla. Kui Euroopa tööstusmaade, meie peamiste turgude majandus satub energianappuse surve alla, hakkab ka Eestis taas tööpuudus kasvama, hinnad tõusevad veelgi ning valitsuskoalitsiooni äsjane programm lendab vastu taevast.

Liibüa on naftarikas

Seal on Põhja-Aafrika suurimad tuvastatud naftavarud, mis moodustavad umbes 3,5% maailma summaarsetest naftavarudest. Neid on võetud kasutusele alates 1955. aastast, kui jõustus rahvuslik naftaseadus nr. 25. Esimesi õlivälju hakati tootmiseks ette valmistama 1959. aastal ning kaks aastat hiljem Liibüa juba eksportis oma toodangut.

Rikkus hakkas sisse voolama, nagu see moslemimaadest naftariikidele iseloomulik. Liibüast kujunes Aafrika suurim nafta- ja gaasitootja. Temast sai kiiresti Põhja-Aafrika nafta ja gaasi suurim Euroopale tarnija. Liibüa toodangule on oma energia- ja transpordimajanduse suuresti üles ehitanud Itaalia, Saksamaa ja Šveits. Aastakümnetega on Liibüas rajatud ligi 7000 kilomeetrit naftajuhtmeid ja 2800 kilomeetrit gaasijuhtmeid, mille otsad on väljas Vahemerele.

Neid torujuhtmeid hakkasidki mässulised ründama, et äratada läänemaade tähelepanu ja saada neilt abi. Demokraatlik maailm  ootas ja lootis, et mässajad kukutavad Gaddafi kiiresti - siis saaks oma positsioone Liibüa naftaturul tugevdada. Kuid nii ei läinud. Liibüa diktaator osutus oma kolleegidest naabermaades sitkemaks ja kavalamaks. Esialgu kaotatud positsioone on ta aina tagasi võitnud ja vilistanud mässajateks nimetatute nõudmisele amet maha panna.

Liibüast rääkides tuleb meelde kunagine nõukogudeaegne isikukultuslik loosung: „Ütleme partei, mõtleme Lenin!" Liibüa puhul on selle ütlemise arend palju asjakohasem:

„Ütleme Liibüa, mõtleme Gaddafi."

Ning vastupidi. Kolonel Gaddafi on läänemaailma silmis üks kurjuseimpeeriumi nurgakividest. USA president George W. Bush tahtnuks teda kukutada samal ajal, kui asus Iraagi diktaatori Saddam Husseini kallale. Gaddafi oli aga Iraagi ametivennast kavalam. Oskas õigel ajal terrorismi mahitamisest tagasi tõmbuda ja oma vigu tunnistada, ning ta jäeti rahule.

Kolonel Muammar Muhammed al-Gaddafi on sündinud 1942. aastal beduiiniperes. Ta on maast-madalast olnud läbi imbunud panarabismi ideoloogiast. Asutas kunagi koos Egiptuse omaaegse liidri Nasseriga salaorganisatsiooni "Vabad Ohvitserid", käis õppimas Inglismaal sideohvitseride kursusel ja kuulus Liibüa sidepataljoni eliitüksusse. 1969. aasta septembris, kui kuningas Idris oli visiidil Türgis, korraldas Gaddafi veretu riigipöörde ning pani aluse omapärasele sotsialistlikule vabariigile.

Seejärel vastu võetud põhiseadusliku dekreedi kohaselt pidi seadusandlik ja täitevvõim Liibüas kuuluma parlamendi ülesandeid täitvale Üldisele Rahvakongressile. Kuid see oli nõnda paberil.

Tegelik võim

läks 5-liikmelisele Revolutsioonilisele Juhtkonnale, mida juhtis Gaddafi. 1979. aastal ta loobus sellest ametikohast, jättes end üldse formaalselt ilma igasugustest poliitilistest ametitest, kuid oskas muutuda riigi täielikuks peremeheks, kellel konkreetne positsioon puudub. Võimu teostamisel on talle assisteerinud tema üheksa last kahest abielust ja üks abieludeväline poeg Milan.

Oma grandioossed plaanid ja eesmärgid pani Gaddafi kirja 3-köitelises „Rohelises raamatus", mis on kohustuslik õppevahend nii üldhariduskoolides kui ka ülikoolides. Liibüas luuakse Gaddafi „kolmanda maailma teooria" järgi sotsialistlikku riiki. See kujutab endast rosoljet poliitilisest islamismist, panaraabia natsionalismist ja kommunistlike sugemetega sotsialismist. Välismaised kompaniid natsionaliseeriti. Poliitiliste vastastega, sealhulgas kommunistidega, läänemeelsetega ja radikaalsete islamistidega käidi väga karmilt ümber. Neid poodi kõigi nähes linnaväljakutel, lasti maha, pandi vangi, kus nad samuti leidsid oma lõpu, või sunniti vastaseid varjuma põranda alla. Küllap sellest tulebki otsida Liibüa tänase sisekriisi liikumapanevat jõudu.

Mõnda aega lõbustas Gaddafi

rahvusvahelist üldsust lõputute projektidega, kuidas Liibüat ühendada Egiptuse, Süüria, Sudaani või Tuneesiaga. Iga kord lõppesid need aktsioonid suure tüliga. Sõjaväeliste riigipöörete organiseerimise katsete tagant Egiptuses, Tuneesias ja Sudaanis paistsid sageli välja Gaddafi kõrvad. Tõstatades loosungeid vajadusest võidelda imperialismi ja ülemaailmse sionismi vastu, sekkus ta kõikvõimalikesse sõjalistesse konfliktidesse. 1979. aastal ameeriklased panidki Liibüa terrorismimahitajate nimekirja.

Liibüa ja Gaddafi täielik rahvusvaheline isolatsioon algas 1988. aastal, kui toimus tema poolt mahitatud terroriakt, mille tagajärjel kukkus Šotimaal Lockerbie kohal alla ameeriklaste Boeing-747. Isolatsioon kestis 15 aastat - kuni Liibüa ehk Gaddafi osaliselt tunnistas oma süüd ameeriklaste lennukiga juhtunus ning soostus maksma katastroofiohvrite omastele 10 miljonit dollarit. Seejärel sai Gaddafi rahvusvahelisele areenile tagasi ning reguleeris ka suhteid Liibüa kunagiste okupantide Itaalia ja Suurbritanniaga. Ta andis neile eriti kasulikke naftakontsessioone.

6 miljoni elanikuga Liibüat

tuntaksegi praegu kui unitaarset sotsialistlikku vabariiki, kus on palju rohkem kommunistliku ihaluse elemente, kui omal ajal osati unistada Nõukogude Liidus.

Iga pere saab diktaatori korraldusel aastas 1000 dollarit dotatsiooni. Iga lapse sünni puhul kantakse pere arvele 7000 dollarit. Paljulapseliste perede jaoks on avatud kauplused, kus toiduaineid saab sümboolsete hindadega. Abiellunutele kingitakse 64 000 dollarit korteri hankimiseks. Haridus ja meditsiiniline teenindamine on tasuta, maksud sümboolsed, välismaale saab minna õppima riigi kulul, korteri eest üüri maksmine on tundmatu tegevus, 50% autoostukuludest kompenseerib riik ning bensiiniliiter maksab 10 eurosenti.

Seepärast pole vaja arvata, et Gaddafi blufib, kui kinnitab Lääne ajakirjanikele, et tema selja taga on 95% Liibüa rahvast, kes teda kutsub lihtsalt Vend-Juhiks või Suure Revolutsiooni liidriks või Berberi Lõviks.

Rahvusvaheline press

kahtleb Gaddafi vaimses tervises, kui toob näiteid tema kommetest ja tavadest. Ta ei talu treppe, kus on rohkem kui 35 astet. Mitte kunagi ei soovi ta olla lennukis rohkem kui 8 tundi. Gaddafi üle-Atlandi-lennud toimuvad seetõttu kahes osas. Tal on kombeks oma välisvisiitidele kaasa võtta muljetavaldavalt uhke beduiinitelk, mille ülesseadmiseks peavad võõrustajad leidma turvalise koha.

Kui Gaddafi külastas oma sõpru-relvatarnijaid Venemaal, seati too telk üles lausa Kremlisse, kus Gaddafi Venemaa liidreid vastu võttis. Teda turvab üksnes naistest koosnev hästitreenitud ihukaitsjate eliitüksus. Need naised kannavad Liibüa sõjaväe erinevate väekoondiste mundreid.

Viimasel ajal saatis teda välisreisidel Ukrainast pärit 38-aastane meditsiiniõde Galina Kolotnitska. Kuid see pole taunitav.

Läänemaade sekkumise

peamiseks põhjuseks on närvidekaotus ja püsimatus, et mässulised ei saavuta edu ega saa Gaddafist jagu ning et kavandatavad ümberkorraldused kipuvad liiva jooksma. Berberi Lõvi oli suutnud end ootamatult kiiresti koguda ja demonstreeris ülbet meelekindlust. Oli vaja käed külge panna, kuid mitte niisama - et marsitakse riiki sisse. Siis olnuks okupatsioon. Seepärast oli vaja arendada humanitaarset temaatikat - et minnakse kaitsma rahulikke elanikke.

Nõrgimad närvid olid Prantsusmaal, kes esimesena saatis oma lennukid mässajatele appi. Öeldi, et läänemaadele näkku irvitavat Gaddafit ei jahita, ehkki tema positsioone ja varjupaiku üritati pommitada.

Kuid jällegi tabas üllatus, sest Liibüa rahulikud elanikud paistsid Gaddafit toetavat ja kuulasid tema üleskutset kaitsta strateegilisi objekte oma kehaga. Ei saadudki rünnata, mida vaja, sest nood rahulikud inimesed, kelle huvides Liibüa õhuruumi siseneti, olid jalus. Sai rünnata üksikuid tanke ja lennukeid ning inimketiga kaitsmata objekte. Nii mõnigi lennuk pöördus Euroopa baasi tagasi raketikoormaga. Mindi ähmi täis, rünnakuind vaibus ning aktsioonid muutusid juhuslikuks.

Läänemaailma poliitilised ja sõjalised

ideoloogid kardavad leida end kolmandas Lähis-Ida sõjas. Ikkagi pole üksmeelt - nagu oli Iraagi puhul. Pealegi, kui pole muud eesmärki kui Gaddafi kukutamine ja marionettvalitsuse ametissepanek, mis oleks vastutulek naftajanulistele.

Kampaanial on juba negatiivne mõju NATO mainele - tema liikmeskond on lõhestunud. Euroopa Liit on samuti kõvasti kannatada saanud, sest tema vundamendina tuntud Prantsuse-Saksa telje osapooled on erinevatel seisukohtadel.

Hädas on ka Eesti,

kes peab nüüd seisma eeslina kahe või isegi kolme heinakuhja vahel (kui ka USA ära märkida). Meie poliitikute avaldused on segased. Öeldakse, et eestlased Liibüasse ei lähe. Esialgu. Sest kui NATO annab vastava korralduse, tuleb minna. NATO ei saa ju ilma eesti sõdurita läbi, sest peab teda oma parimaks sõjameheks, kelle peale olla kadedad koguni Briti sõdurid.

On pühapäeva õhtupoolik, kui seda lugu kirjutan. Jooksvat olukorda pole mõtet kommenteerida. Liibüa pealinnas Tripolis on rahulik. Pommitamisi on olnud vähe ning Gaddafi laiab telekanalites.

Kindlasti oleks Liibüa ilma Gaddafita rahvusvahelisele poliitilisele üldsusele tunduvalt parem kui koos temaga. Kuid täpselt ei ole teada, kas seda seisukohta jagab ka Liibüa rahvas, kes tänu Gaddafile ostab odavat bensiini ja saab poole uue auto ostmiseks kulutatud rahast tagasi.

[esiletõsted]

Liibüa „sotsialistlik vabariik":

Iga pere saab diktaatori korraldusel aastas 1000 dollarit dotatsiooni. Iga lapse sünni puhul kantakse pere arvele 7000 dollarit. Paljulapseliste perede jaoks on avatud kauplused, kus toiduaineid saab sümboolsete hindadega. Abiellunutele kingitakse 64 000 dollarit korteri hankimiseks. Haridus ja meditsiiniline teenindamine on tasuta, maksud sümboolsed, välismaale saab minna õppima riigi kulul, korteri eest üüri maksmine on tundmatu tegevus, 50% autoostukuludest kompenseerib riik ning bensiiniliiter maksab 10 eurosenti.

Gaddafit turvab üksnes naistest koosnev hästitreenitud ihukaitsjate eliitüksus.

KESKNÄDALA kommentaar

1980. aastatel Iraani-Iraagi sõjas toetas USA varjamisi Iraagi liidrit Saddam Husseini. Temast sai „hirmus diktaator" alles pärast Kuveidi ründamist, mis seadis ohtu Läände jõudvad naftavood.

Gaddafiga on Lääs varem teinud majanduslikku koostööd. Gaddafi poeg Saif al-Islam väitis, et Liibüa aitas 2007. aastal finantseerida Sarkozy valimiskampaaniat.

Oleks tunnustamist väärt, kui  lääneliitlaste aktsioonid Liibüa vastu tuleneksid tõepoolest tsiviilelanike kaitsmise vajadusest. Ometi kahtlustatakse, et Liibüat rünnatakse pigem naftarikkuste pärast. Kui USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia muretseksid tõepoolest tsiviilelanike heaolu pärast, siis miks ei võeta ette sõjalisi aktsioone näiteks Sudaani ja Põhja-Korea vastu, kus kohalik rahvas samuti kannatab?

Küsitav on, kas Liibüa pommitamine on praegu ikka lääneriikide kodanike või hoopis nende rikaste riikide eliidi ja valitsuste huvides. Araabiamaade pommitamise otseseks tagajärjeks on ilmselgelt kasvavad pinged araablaste ja lääneriikide kodanike vahel. Võib-olla just seetõttu ei soovinud Saksamaa ja Venemaa Liibüa pommitamisest osa võtta.

[fotoallkirjad]

KOHE NÄHA, ET VANAD SÕBRAD: Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy (vasakul) ja Liibüa liider kolonel Muammar Muhammed al-Gaddafi tegid mõni aeg tagasi tihedat koostööd. Nüüd alustas just Sarkozy endise „sõbra" pommitamist.

AUSTAB OMA  RAHVA TAVASID: Gaddafil on kombeks välisvisiitidele kaasa võtta uhke beduiinitelk. Pildil on ta oma luksusliku elamise üles seadnud 2004. aastal Brüsselis, kui  kohtus endise Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodiga.

-o-

Jaga |