Pensionärid ei taha käed rüpes nurgas istuda

Heldur Karro,      29. mai 2002


Üliagaralt surutakse peale, et peame euronormide järgi hügieeniliselt elama ja tervislikult toituma - mis lubab omakorda inimesel reibast vanaduspõlve nautida. Aga see mõtteviis osutub paradoksiks, kui oleme jõudnud pensioniikka. Ei taheta nende pensionäridega enam jännata, parem, kui neid vähem oleks! "Surra tervena!" ei tundugi tänapäevases Eestis enam koomilisena.
Kas on algamas katastroof pensionäride elus? Enamus inimesi tahab ju edasi töötada. Nad ei taha käed rüpes nurka istuma jääda. Eneseteostamise nimel on elus suurt vaeva nähtud. Vanus ei peaks selleks takistuseks olema, maksma peaks töövõime, oskused ja vaimu teravus. Meie esivanemate tööarmastusest ja austusest hallpeade vastu pole raasugi järele jäänud. Piiblis on öeldud. "Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au!"
Eesti mainet suunatakse aga lausrünnakuga eakate inimeste vastu.
Nõutakse, et noortele peab tööd andma. Paljud noored ei õpi, ei oska ega tahagi kohusetruult tööd teha. Mäletan oma nooruse tööaastaid. Ega siis "sotsialismi viljastavates tingimustes" amet või elukutse ise kasvanud. Kulus aastaid visa tööd, et leida ikka ja ikka uut intellektuaalset väljundit läbilöögiks tollases pressis. Tähtis oli välja kujundada oma nimi - Heldur Karro - mida ei saa minult keegi ära võtta, kuigi veeretati tollalgi suuri kivirahke minu loomingu teele.
Ma ei esine tänases ajakirjanduses sulesepa või fotograafina, et paluda lisakroone pensionile, vaid tahan mulle tuttavat tööd teha rohkem hobina oma käitumis- ja elamislaadi sisustamiseks.
Meenuvad ajakirjanduse isa Juhan Peegli sõnad: "Ajakirjanikud te võite olla, kuid inimesed te peate olema."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)