Eesti elanikega majad baltisakslaste kirve all

PEEP MARTVERK,      17. jaanuar 2007


Riigikogu tühistas mullu 14. septembril Res Publica, Isamaaliidu ja Reformierakonna 47 häälega omandireformiseaduse (ORAS) § 7 lõike 3, mis nõudis baltisakslaste vara saatuse otsustamist riikidevahelise lepinguga. President Rüütel seadust välja ei kuulutanud, saates selle Riigikogule uueks aruteluks. 27. septembril otsustas Riigikogu seaduseparanduse samade poliitiliste jõudude esindajate 51 häälega muutmata kujul presidendile tagasi saata.
Baltisakslastele vara tagastamise vastu hääletasid Keskerakond, Rahvaliit ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. President saatis seadusparanduse 4. oktoobril edasi Riigikohtusse. Riigikohtu otsus kuulutamist on oodata lähiajal.

Postimees avaldas 11. detsembril 2006 omanikepoolsed seisukohad artiklis „Riigikohtu lahend toob rõõmu ja muret", ent jättis vastuskirjatöö avaldamata.


Riigikohtu kolleegium oli 6. detsembril 2006 langetanud otsuse, et Tallinnas Kadriorus Wiedemanni tänav 11 antakse pärast rohkem kui 10 aastat kestnud vaidlusi sakslastele Bodemannidele tagasi.
Otsus tehti hoolimata sellest, et ORAS § 7 lõige 3 sätestab: Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.

Põhiseadus pakub kaitset mõlemale poolele

Põhiseaduse § 13 ütleb, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. § 14: Õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.
Kuna need kaks paragrahvi justkui toetavad ka baltisaksa omanike õigusi, tulevat ORAS-e lõige tühistada.
Samas, miks leitakse "baltisaksa lõike" tühistamise tuhinas, et § 13 ja § 14 on ülimad võrrelduna § 12-ga, mis ütleb: Kõik on seaduse ees võrdsed.
On kummaline, et ootamata Riigikohtust antavat selgust, kas seadusparanduse tagasilükkamine on ikka põhiseadusevastane, tehakse ennatlikult otsus Wiedemanni 11 maja kohta, mis samuti sellesama seaduse alla käib. Postimehe 11. detsembri artikkel sisaldas küll n-ö omanike advokaadi arvamusi, küll aga puudusid seal lahendused üürnike jaoks. Kas üürnikele vaid „lohutuste" jagamine on nüüdsele Eesti Vabariigile omane!?
On kummaline, et riik pole nn õigustatud isikute tegelikke õigusi ikka veel välja selgitanud. Eriti kummastav tundub, et pole püütud riiklikult (eraisikuid sinna ei lasta) uurida Saksa arhiividest, kas nood isikud on juba või ei ole saanud oma vara eest kompensatsiooni.
Mis puutub Wiedemanni 11 maja, siis tagastusperioodil 90ndate alguses ei oleks ORAS § 7 lõike 3 järgi seda maja pidanud üldse tagastama – kui riik suvatsenuks huvi tunda, kas omanik oli või ei olnud Vene–Saksa ümberasujate nimekirjas.

Kus on tasakaal üürnike poolt vaadates?

Ülalmärgitud Bodemannid on kuuldavasti Wiedemanni 11 kunagise majaomaniku (kes oli Saksamaa –Venemaa vahelise lepingu järgi koostatud nimekirjas ja sõitis vabatahtlikult Saksamaale) pärija mittesugulastest pärijad.
Säilinud arhiividokumendid näitavad, et Venemaa kandis üle suuri summasid ümberasujatele kompensatsiooni maksmiseks. Kas seda sai ka konkreetselt Wiedemanni 11 omanik, pole Eesti Vabariigi ametlikul tasemel veel keegi huvi tundnud. Nagu pole Eesti Vabariik 15 aasta jooksul huvi tundnud lepingute sõlmimise vastu Saksamaaga, et omanikele põhjustatud kaotusi lasta kompenseerida Saksa riigil, kui Saksa riik pole seda varem teinud.
Tundub, et Eesti Vabariik on nii uhke ja kõrgel järjel olev riik, et oleme neid varandusi suutelised kompenseerima n-ö sisemiste reservidega, peaasi et suurt Saksa riiki (nagu ka veel suuremat Venemaad) mitte häirida sellises ebameeldivas pisiasjas.
Paraku selle „sisemise reservi" löögirusikat saavad enda peal tunda sundüürnikud.
Vaadates, kuidas Eestis õiguslikele subjektidele tagastamine toimus, on ainus järeldus, et põhiliseks hinnatud väärtuseks on mammona.
Näiteks ei saanud omanikule tagasi anda krunti, millele oli vahepeal maja peale kerkinud. Hoolimata juriidilistest nüanssidest jääb pinnale põhiline: eraomand on püha! Ja eraomandina käsitati esmajoones maja, mitte maad. Maaomandi eest maksti krundi tagasitaotlejale kompensatsiooni.
Küll aga tagastati maja, milles elasid üürnikud! Siin omanikule maja eest kompensatsiooni ei maksta.

Vähem valuline olnuks omanikele kompenseerida

Tagastamise või mittetagastamise juures võiks riik ikkagi arvestada, kumb on odavam. Veelgi vähem valulik variant olnuks maksta maja tagastamise asemel omanikule kompensatsiooni. See vältinuks täiendavaid probleeme sundüürnikega. Kumb pool on ikkagi Eesti Vabariigis hinnatum – elanikud või majad? Kui Wiedemanni 11 maja tagastamisel tekitatakse ületamatuid probleeme 10 korteri elanikele, lahendades ühe omaniku mure, siis kumb on riigile eelistatum?
Erandi peaks tegema vähemalt nende tagasisaajate suhtes, kes ümberasujate nimekirja järgi asusid vabatahtlikult (seega ei klassifitseeru sõjapõgenike alla, lahkudes siit mitte põgenemisega paatides, vaid spetsiaalselt tellitud laevadel).
Kompenseerides on Eestil kindlasti vähem muret ja kulutusi, kui tegelda lisanduvate sundüürnike peredega. Viimaseid on veelgi oodata, kui Riigikohus nüüd tõepoolest ORASe § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistab. Lisandub mitusada peret sundüürnikke.
Olukorda, kus Riigikogu põhiseaduskomisjoni seisukoha kujundamisel antud seadusparanduse suhtes jagunesid hääled nii, et ühe hääle muutmine oleks tekitanud patiseisu, ei saa just hinnata demokraatia võidutsemisena.

Eraomandi mõiste jäi Eesti reformides defineerimata

Kuigi eraomand on püha ja puutumatu, võiks selle austamine piirduda ikkagi eraomandi väärtuse austamisega. Vaid väärtusel oleks tegelik kate, mis sisaldaks ka omaniku reaalse panuse maja ehitamisel, säilitamisel ja hooldamisel, ehitusvõlgade tasumisel. Kui maja tagastamise juures suudab ametnikkond veenvalt tõestada, et maja pole (Saksamaal) juba kord kinni makstud; et omanikud on kinni maksnud (või teevad seda enne kättesaamist) majade vahepealsed kapitaalsed ümberehitused ja mugavusastmete suurendamise; et nad on tasunud kõik majalaenud – siis oleks neil tõesti õigus majale turuhinnas. Siis võiksime rääkida kinnisvara tagastamisest ja eraomandist selle praeguses väärtuses. Need küsimused peaksid sajaprotsendilist õigusjärgsust taotlevatel isikutel olema samuti tõestatud, nagu pidi tõestama sugulusastmeid pärimiseks. Kuna seda kõike pole tehtud, oleks kompensatsiooniga piirdumine sobiv vigade parandus ehk kompromiss olukorra lahendamiseks.
Loomulikult ei saa kompensatsioon olla võrreldav maja turuhinnaga. Sest ei saa alahinnata majaelanike rolli maja säilitamise juures (võrdle elaniketa majadega Tallinnas, mis kiiresti maha põlevad!). Ei saa alahinnata ka vahepeal kapitaalset renoveerimist, mis suurendas maja väärtust märkimisväärselt. Ei saa alahinnata pangalaene, mis majadele olid võetud – seega ehitati need majad tegelikult teiste inimeste rahadega, millest enamik jäi omanikel seoses vabatahtliku lahkumisega Eestist vabatahtlikult maksmata.
Kõige kurvem ja küünilisem on aga, et vaba Eesti riik pole piisavalt seisnud oma kodanike kaitsel – pole nõudnud täiendavaid lepinguid Saksamaaga kahjude korvamiseks, pole seadusandluses arvestanud oma maksumaksjate perekondadega ja lükkab enda tekitatud probleemid mitte milleski süüdi olevate sundüürnike kaela, kes muuseas kasvatavad Eesti riigile noort põlvkonda.
Enamikul tavaüürnikel paneelmajades õnnestus oma korter ilma turuhinnata erastada. Omandireformiga tekitatud sundüürnikel omanike majades pole see aga õnnestunud, kuigi inimesed olid enne reformi kõik võrdsetes, s.o riigimajade üürnike staatuses. Kuigi põhiseadus keelab igasugune diskrimineerimise, Eesti Vabariik seda oma praeguste kodanikega ometi teeb, eelistades 1940. aasta kodanikke, kes pealegi kodakondsusest loobusid ja riigi hädasse ja viletsusse jätsid.
Riigikohtu peatselt ilmselt üürnikele negatiivse otsuse valguses jääb üles küsimus, milline instants on suuteline veel kogu pikale protsessile õiguslikku hinnangut andma. Võib-olla ütleks uus Vabariigi President oma sõna – temalt pole üle 15 aasta kestnud traagilise ja tuhandeid inimesi kaasanud probleemi kohta seni tulnud mitte ühtegi signaali.

AKEN
„Ent mis saab üürnikest, kui linn maja tagastab? Pasti (Andres Past – omanike advokaat, KN) väitel on see linna probleem, ja mitte ainus. Maju, mille saatus omandireformi tõttu lahtine, on Tallinnas ligi poolsada."
Tiiu Põld, PM 11. dets 2006


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (18)