Hirmul on suured silmad ja tilluke mõistus

Vastastikused solvangud ja vihapursked tekitavad omakorda viha ja stressi. Järgnev kommentaar oli avaldatud 29. augusti Gruusia-teemalistes eestikeelse Delfi kommentaarides intelligentses vene keeles:

„Kas Venemaal on õigus või mitte, kuid, analüüsides viimase 17 aasta sündmusi siin Eestis, sain täna esmakordselt aru: ma ootan Vene vägesid. 1991 olin esimeste iseseisvuse poolt hääletajate hulgas. Kui tänasel päeval ongi Eestis V kolonn, siis on see kohalike valitsejate tekitatud. Ja teisiti ei saanudki minna – 17 aastat kuulda ja tunda, et isegi need, kes on siin sündinud, on okupandid, see ongi natsionalismipoliitika loogiline tagajärg. ?hiskondlik leppimatus on jõudnud äärmuseni. Ja seetõttu tean täna, et mida tugevam on Venemaa, seda pikem on minu ja minu perekonna elu, sest kui Venemaa täna laguneks – siis lõigataks õhtuks venelaste kõrid läbi.”

Tõepoolest, selline mulje võib jääda mitte ainult Delfit lugedes, vaid isegi kuulates viimase aja „Rahva teenreid“ või Eesti nn europoliitikuid, kes lausa võistlevad omavahel võimalikult  totrama sõjakisa tegemises.

?hes kommentaaris Andres Herkeli noomitusele põhjanaabrite presidendi suunas öeldakse tabavalt:

„Hea seegi et eestlastel pole seda hullu natsionalismi mis grusiinid sõjakäigule ergutas. …Grusiinid lootsid NATO ja USA abile ja asusid sõjakäigule. Eesti ajakirjanikud ja poliitikud on ergutanud eesti sõjahulle ja need on valmis revolvri ja jahipüssiga marssima Petrogradi peale. Nüüd trükiti Soome presidendi avaldus … Kas Eesti poliitikud ja ajakirjanikud on nii rumalad et saavad aru ainult siis kui neile sõnnikuse põrandalapiga vastu vahtimist virutatakse. Ja kogu see militaar-operett jätab maailmale eestlastest mulje kui pisihulludest.“

Väikeriigi roll – olla vahetusrahaks

Paratamatult on väikeriik alati vahetusrahaks suurte omavahelistes tehingutes. MRP tagajärg ei  oleks muutnud mitte mingisugune Pätsi ja Eesti valitsuse tegevus, ainult rahvast oleks võidud veel rohkem hävitada. MRP sai võimalikuks tänu Müncheni sobingule, mille osapoolte protesti ei kutsunud esile Tšehhoslovakkia anastamine, Austria Anschluss ega Soome ründamine. Atlandi hartast loobuti juba 1943. aastal Teheranis. Jaltas ja Potsdamis rahuldati kõik Stalini nõudmised piiririikide suhtes.

Minevikus urgitsemise ja naabrite õpetamise asemel oleks meilgi parem järgida Soome eeskuju, kes muidu kõik meie eelised endale saab.

Miks meil Iirimaa edulugu propageerides ei mäletata, et see riik oli isegi Briti dominioonina Teises maailmasõjas neutraalne? Ja on seda praegugi – NATO-sse ei kuulu ning saab kogu rahvatulu relvakulutuste asemel majandusse rakendada.

Samal põhjusel arenesid pärast sõda kõige kiiremini ka sõja kaotanud Saksamaa ja Jaapan.

Edukas on ka Eestist väiksem Island, kes on küll NATO (aga mitte Euroliidu) liige, kuid ilma sõjaväeta ja sõjalise eelarveta. NATO lihtsalt oli temast geopoliitiliselt huvitatud, nagu ka Baltikumist, kes seda aga ise ei taibanud ja ust kraapides eneseväärikuse kaotas.

18 aastat tagasi väitis akadeemik Gustav Naan ülima häbematusega, et soome natsionalism on eesti omast terve ajastu võrra ees, kuna Mauno Koivisto on öelnud: ”Karmid sõjad on õpetanud soome rahvast mõistma, et just väikerahval tuleb arvestada suure naabri julgeolekuhuve ja hoiduda rajamast tulevikku meretagusele abile ja sümpaatiatele.” Naan ironiseeris, et soomlased oma viie miljoniga on mõistagi väikerahvas, aga „meid on ju terve miljon! Võime ajada jalad lauale, provotseerida üliriiki ja ehitada oma tulevikku välisabile lootes”. (Rahva enesetapuõigusest. „Rahva Hääl“ 06.03.91)

Tol korral oli eestlasi kodumaal tõesti miljon. Praegu on neid 920 000, kusjuures pole teada, kui paljud neist töötavad välismaal, sh Soomes, ning võib-olla jäävadki sinna.

Meid ei kaitse ka kogu riigieelarve andmine kaitsekulutusteks

Eelarve kärpimisel kuulutati ainsana puutumatuks läbipaistmatud kaitsekulutused, mille kärpimine ei kahjustaks kedagi, sest tõsist kaitset üliriigi vastu ei pakuks ka kogu eelarve relvastumiseks tuuldelaskmine. Mis kasu oli Gruusial hambuni relvastumisest ja sõprade bravuursetest lubadustest?

Milleks meile Kaitseministeerium, mille juhitava „armee” suurus on üks keskmine rügement ehk polk (enam-vähem võrdne Siseministeeriumi haldusalas oleva vangide „armeega“)?

Keegi pole Eestilt nõudnud 2-protsendilisi kaitsekulutusi, saati olukorras, kus lapsed nälgivad (vt Eurobaromeetrit), Selle lubaduse lihtsalt käis Lennart Meri millalgi välja! Enamik NATO riike ei osale Iraagi okupeerimises; nende kaitsekulutused on alla 2% SKP-st.

Kui Kaitseministeeriumi valdkond ühendada Siseministeeriumiga ning sõjamängude asemel keskenduda korrakaitsele ja piirivalvele, suurendaks see nii meie endi üldist kui ka Euroliidu turvalisust.

ETV 5. septembri saates „Vabariigi kodanikud“ ütles kindral Ants Laaneots, et Venemaa rünnak meid kindlasti ei ähvarda ja et Eesti põhiprobleemiks on sisejulgeolek.

Praeguse poliitika jätkudes ei tule meil kuskilt juurde täisväärtuslikke riigikaitsjaid, sest 1990-ndate iga aastakäik on poole väiksem kui eelnevad – seega veidi üle kümne tuhande noore, neist alla poole on mehed, kelle seas aga terveid heal juhul pooled. Et mehi lihtsalt ei ole ja naisigi ei jätku, oleme varsti sunnitud ajateenijaid rakendama korrakaitse-, piirivalve- ja päästeteenistuses. Vangivalvurite vajadus suureneb enneolematult, sest moraalitõdede asemel on lastele pähe taotud ilusa elu kultus, mille kiire realiseerimise ainsaks võimaluseks jääb kuritegevus.

Eesti piiratuim ressurss – inimesed

Riik kulutab praegu iga tegevusetult vegeteeriva vangi ülalpidamisele ligi 15 000 krooni kuus. Mina nimetaksin seda inimväärikuse hävitamise eriti rafineeritud viisiks. Vangide „armee“ tuleb tööle rakendada – mitte ainult ülalpidamiskulude tasateenimiseks, vaid ka kinnipeetavaile mõtestatud tegevuse ja muutumise võimaldamiseks.

Eelarvekriis nõuab 2009. aasta eelarvestrateegia koostamisel julgust teha põhimõttelisi struktuurimuudatusi. Kuigi aega ei ole, tuleb endale aru anda riigi ressursside, sealjuures inimressursi tegelikust piiratusest.

Kus on reformid? Viimasel ajal paistab, et Eestis pole valitsemas  reformi-, vaid stagnatsioonierakond. Kahjuks, nagu lauldi hiljuti ühes Tanel Padari juhitud muusikasaates, nõuab meie banaanivabariigi riiklik protokoll, et valitsus (peaminister) peab olema loll. Kui kaua veel?

MALLE SALUPERE, kultuuriloolane, Vasakpartei

Jaga |