Elu piiririigis

HERBERT VAINU, poliitikavaatleja

Eelkäijast räägitakse ikka halvasti

Tänavu saan 81-aastaseks. Olen üle elanud kolm riiklikku režiimi: Eesti, Vene, Saksa. Neid võib peavalitsejate ja muude tähtsate tunnuste poolest jagada alarühmadeks - näiteks Stalini ja Hruštšovi ajaks. Minu arvates tuleb neid ajajärke kokku ilus arv - kuraditosin.

Olen üle elanud Teise maailmasõja. Eesti Vabariik tekkis juba Esimese maailmasõja ajal. Kokku on maailmasõdu olnud vaid kaks, kuid Eesti ja kogu Baltikum on olnud mõlema tallermaa. Miks?

Suurelt osalt nähtavasti seepärast, et asutakse lääne- ja idamaailma vahel ning ollakse paljuski piiriala juba 13. sajandist peale.

Iga režiim, isegi iga selle eelmisest oluliselt erinev alamjaotus on osaliselt või täielikult ülistanud ennast ja maha teinud eelmist: ainult tema on 100% hea ja eelkäija 100% halb. Selmet öelda, et eelmisel jäi mõnikümmend protsenti optimaalsest puudu ja et meie tahame seda protsenti tõsta.

Pealegi oleme Euroopa Liidu kõige väiksemas rahvusriigis, kus pole miljonitki täiskasvanud elanikku. Eelmist valitsemiskorda mitte ainult ei tehta maha, vaid paljuski ka hävitatakse. Nii on Tallinnas mitmetest varem püstitatud mälestussammastest alles jäänud ainult poliitikakauge "Russalka".

Pakun välja teistsugust lähenemist. Ma ei arva, et see on ideaalne, kuid sobiks diskuteerida, kuidas süsteemi 1+0+1+0+1 parandada.

Kas mul on selleks eeldusi?

Julgen arvata, et rohkem kui paljudel teistel. Hariduselt psühholoog-loogik, olen pika elu jooksul palju tegelnud paralleelselt nii ajalooteaduse kui ka rahvusvaheliste suhetega.

Sain ajalookandidaadiks (nüüd öeldakse: magistriks) naaberriigi Soome mineviku kohta kirjutatud uurimuse põhjal. Mul oli peaaegu valmis ka doktoriväitekiri, kuid siis taastati Eesti Vabariik. Avanes võimalus töötada ka teiste riikide arhiivides. Pidasin seda vajalikuks, aga siis olin juba pensionile jäänud ja mul puudus rahastaja.

Olen omandanud Moskvas diplomaatilise kõrghariduse, kuid pole tegutsenud välisministeeriumi süsteemis, vaid kommentaatorina-lektorina. Nii on mul tulnud sõna võtta kogu maailma sündmuste kohta. Enamik eestimaalasi näeb maailmas toimuvat Eesti ajaloo tausttegurina, n-ö seestpoolt väljapoole. Minul on aga rohkem eeldusi käsitleda Eesti ajalugu esmajoones maailma ajaloo taustal, n-ö väljastpoolt sissepoole. Ning keskendada tähelepanu sellele, kuivõrd on Eesti ajalool kohta maailmaajaloo üldloos ning kuivõrd tal on iseärasusi.

Allpool tähelepanekuid nii elust enesest kui ka teoreetiliselt tasapinnalt.

Heitlikud ajad

Mu elu algas esimeses Eesti Vabariigis. Siis tuli nõukogude võim eesti rahvale õnne tooma. Pärast seda oli Saksa okupatsioon. Kui pärast Stalingradi lahingut kutsuti eesti noormehi Saksa poolel võitlema hävitusliku Ida vastu, tahtsin minagi, üksikus metsatalus üleskasvanu, sõdima minna. Õnneks olin pisut liiga noor. 1920. aastatel sündinud eesti meeste saatus Teise maailmasõja ajal olenes ju paljuski nende sünniaastast.

Nüüd olen seda aega uurinud ning tulnud järeldusele, et Eestil oli ka Saksa okupatsiooni ajal eristaatus. Siinne okupatsioonirežiim oli mitmetahuline. Juutide vangilaagreid rajas ja juute tappis Eestis omaette punt. Tsiviilvõimude eesotsas oli kindralkomissari nimetuse all omapärane sakslasest nats, kes pidas tähtsaks ka kohalikke meeleolusid. Saanud teada, et tema perekonnanimi Litzmann eesti keeles just kenasti ei kõla, laskis ta eestikeelsetes väljaannetes lisada sellele veel ühe tähe - Lietzmann. Nii kõlaski: [liitsmann].

Tal oli ühendus siiajäänud eesti rahvuslaste juhtidega ning ta laskis 1944. aasta veebruaris Eesti ringhäälingus esineda nende peamehel Jüri Uluotsal, kes kutsus eesti mehi võitlema selle vastu, et "kõike hävitavad bolševikud" ei tuleks tagasi. Seepeale tuli eesti mehi elanikkonna üldarvuga võrreldes kokku rohkem kui ühelgi teisel Saksamaa poolt okupeeritud territooriumil. Neist moodustatud Eesti Leegion võitles, põhiliselt Kirde-Eesti Sinimägedes, tõepoolest väga vapralt.

Kuid see oli vaid üks osa Saksamaa idarindest. Kui Saksa väed Eestist ära viidi - juba Saksamaad ennast kaitsma -, ähvardas Eesti Leegioni kottijäämine. Mehed taganesid kõrvalteid mööda; käidi ka meie metsatalus söömas. Korjasin metsast ja heinamaalt kokku nende äravisatud püsse.

Mõnevõrra imelik on, et sel omamoodi kindralkomissaril Karl Siegmund Litzmannil (1893-1945) pole märksõna "Eesti entsüklopeedias".

Vaja vabaneda ühekülgsusest

Minu arvates on praegu, eriti pärast 2007. aasta aprillisündmusi, nii Eesti kui ka Venemaa juhtide ja põhiosa ajakirjanduse levitatavad ajalootõlgendused ühekülgsed. Metoodika on neil aga üks ja sama.

Igal nähtusel ja sündmusel on palju tahke. Kui neist võtta vaid erisugused, võib samadest asjadest rääkides tulla otse vastupidistele järeldustele. Ja ka neis osalejaid nimetada lausa vastandlikult. Näiteks ühel poolel vabadusvõitlejad, teisel - fašistid, bandiidid, terroristid.

Viimaseid nimetusi kasutatakse erinevalt. Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnud eesti mehi nimetatakse Eestis vabadusvõitlejateks, Venemaal aga fašistideks, sest nad olid riietatud SS-vormi. Kui Eesti läks ühest n-ö liidust teise - Nõukogude Liidust Euroopa Liitu, lisaks veel NATO-sse - siis võeti kasutusele teistsugused terminid, mille taga on esmajoones USA huvid ja tõlgendused. Iraagis ja Afganistanis endateada oma riigi vabaduse eest võitlejad kannavad terroristi nimetust.

Umbes sama lugu on olnud tunamulluste Gruusia sündmustega. Kunagi ise Vene impeeriumist lahku löönud Eesti  taunib seda, et Venemaa on tunnustanud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust. Ning Eesti  toetab Euroopa Liitu ja NATO-sse pürgivaid jõude Gruusias, Ukrainas ja mujal.

Kõiki neid erimeelsusi soodustab asjaolu, et riikidevaheliste suhete teravnemise puhul, mis võib lõppeda sõjaga, on riikidel nii ofensiivseid (pealetungiga seotuid - Toim.) kui ka defensiivseid (kaitselisi - Toim.) kaalutlusi.

Selles rägastikus orienteerumiseks paistab siiski olevat võimalusi. Nähtuste ja sündmuste puhul tuleks lähtuda nende tähtsusest. Tähtsust aga on mitmesugust: isiklikku, rahvuslikku, riiklikku, planetaarset. Võib mõista inimesi, kelle hinnanguid mõjustab nende endi ja nende lähimate inimeste saatus (näiteks Stalini-aegsed küüditamised).

Objektiivse pildi saamiseks tuleb ilmselt esikohale seada planetaarne lähenemine. Kuna praegu on üleilmselt tunnustatud, et Hitleri-vastase koalitsiooni võit Teises maailmasõjas oli progressiivne, siis on ilmselt õige seda tunnistada. Isegi siis, kui iseenda ja oma rahva elus paistab pilt olevat teistsugune. Pole ilmselt tark tegu minna tagasi külma sõja aegsete tõlgenduste juurde, vaid targem on piirduda moonutusi põhjustanute väljaselgitamisega.

Eesti ja teiste Balti riikide puhul on muidugi oluline selgeks teha NSV Liidu käitumise põhjused. Kas domineerisid vallutuslikud-ofensiivsed või enesesäilituslikud-defensiivsed kaalutlused? Ning alles siis, kui kõik need küsimused on selgeks räägitud, anda nii planetaarne kui ka oma riigi ja rahva kohta käiv hinnang. Mitte mängida 1+0 contra 0+1 mängu, vaid püüda seada kirikut keset küla. Praegu näeme Eesti välispoliitikas seda vähem kui teiste Balti riikide omas.

Suurema selguse saamiseks vaadelgem lähemalt aastaid 1939-1941. Seda ka Moskva vaatenurgast.

Baltikum 1939

Ilmselt on ühekülgne hinnata Teise maailmasõja teket ja Balti riikide osa selles vaid Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollist lähtudes, pealegi ühekülgsete hinnangute põhjal.

Minu arvates tuleb alustada varasemast ajast - 1939. aasta suvel toimunud NSV Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa  läbirääkimistest, kus oli arutluse all ka Moskva ettepanek rajada Läänemere idakaldale kolme suurriigi ühised mereväebaasid. Need läbirääkimised ebaõnnestusid  suurelt osalt just idakaldariikide vastuseisu tõttu. Nii võib-olla aetigi nurja võimalus Teine maailmasõda üldse ära hoida?

Vaevalt Moskvas kaheldi, et Hitler ründab. Tema ekspansionistlik lipukiri oli ju Drang nach Osten (tung itta). Balti aladele olid saksa ristirüütlid tunginud juba 13. sajandil. See  piirkond oli määratud germaniseerida. Pealegi oli natsismi põhiideoloog Alfred Rosenberg sündinud Tallinnas.

Vastumeetmeid alustatigi Eestist, mis oli kõige lähem Leningradile kui NSV Liidu olulisele keskusele ja koos oma põhjapoolse naabriga kontrollis Soome lahte, mille idasopis asus Nõukogude sõjalaevastiku baas.

Kui lääneriikidega kokkulepet ei saavutatud, läks käiku teine variant - Hitlerilt endalt välja meelitatud luba  mõjusfääre jagada. Eesti oligi Balti riikidest esimene, kellega NSV Liit 28. septembril 1939 sõlmis vastastikuse abistamise lepingu.

Molotovi-Ribbentropi lepingu salaprotokollile tuginedes oli NSV Liit koos Saksamaaga sõdinud Poola vastu ja liitnud selle idapoolsed, põhiliselt valgevenelaste ja ukrainlastega asustatud alad oma territooriumiga, nihutades riigipiiri läänesuunas.

Moskva selline käitumine muidugi ärritas lääneriike ja sellel oli oma mõju ka Eestile. Interneeritud Poola sõjalaeva "Orzel" põgenemine Eesti sadamast andis Moskvale hea ettekäände oma julgeoleku kindlustamise nimel nõuda Eestilt isegi rohkem, kui oli kõne all olnud 1939. aasta suvel peetud läbirääkimistel Inglismaa ja Prantsusmaaga. Suurendati Nõukogude väekontingenti Eestis ja siia toodi ka õhujõud.

1940. aasta pöördesuvi

Algas Balti riikide lülitamine NSV Liitu. See langes ajaliselt ühte Saksamaa eduga sõjas lääneriikide vastu. Moskva operatsioon Baltikumis algas samal päeval, kui langes Pariis. Saksa vägedel ei õnnestunud edasi tungida  Inglismaale - La Manche'i väin tuli vahele. Vaid lühikese perioodi jooksul alates 1939. aasta sügisest olid Stalini ja Hitleri  suhted olnud head. NSV Liidul tugevnes seega pärast Saksa lääneoperatsiooni vajadus olla valmis sõjaks Saksamaa vastu.

Nõukogude pool küll püüdis alguses    operatsiooni Baltikumis läbi viia rahvusvahelise õiguse raamides. Jõuga suruti Balti riikidele peale nõusolek, ent juba enne, kui see oli saadud, algas Nõukogude vägede sissetung Narva kaudu, mis viitab okupatsioonile. Nii seda ka Eestis tõlgendatakse.

Kuid on teisigi tõlgendusi. Juba 1974. aastal Moskvas ilmunud raamatus Teisest maailmasõjast märgitakse, et kokkuleppe tõttu Saksamaaga saadi takistada Balti riikide vallutamist Saksamaa poolt. Tegelikult oli aga just Nõukogude pool algatanud sissetungi Baltikumisse. Nüüd, kui on tegemist jälle iseseisvate riikidega, tõstatub küsimus kaasnenud kahjude hüvitamisest. Saksamaa on teatavasti seda teinud, makstes enda tekitatud okupatsioonikahjude eest. Eesti ja Venemaa aga kaklevad kui pusklevad pullid. Läti ja Leedu loobusid Moskvaga piirilepingut sõlmides taotlemast, et sellesse saaks kirja okupatsioon; Eesti aga nõuab, et lepingus märgitaks ära Tartu rahu ja riikide sõltumatus. Venemaa keeldub sellest ja tõlgendab sündmusi omamoodi. Mulle on teadmata, kas arutatakse ka Nõukogude perioodil tekitatud kahjude kompenseerimist, näiteks  seoses küüditamistega.

Otstarbekas oleks loobuda kõigist niisugustest advokaadi ja prokuröri vahelistest kohtuvaidlustest. Pigem oleks vaja kokku leppida rahvusvaheliste suhete parandamises kogu planeedil ja pisiasjad kõrvale jätta.

Patrioodid ja pöörajad?

Nõukogude kord tuli tagasi - uuesti eesti rahvale õnne tooma. Peameheks EK(b)P Keskkomitee esimese sekretärina Venemaal koolitatud ja tegutsenud eestlane Nikolai Karotamm. Jõudumööda püüdis ta olla ka Eesti patrioot. Näiteks laskis vanglast vabaks kahekordse olümpiavõitja Kristjan Palusalu, kui see oli mobiliseerituna Nõukogude Liidust põgenedes üle Soome Eestisse tagasi tulnud. Seda tegi ta olümpiavõitja naise palvel.

Teine Venemaa eestlane Ivan (Johannes) Käbin polnud Karotammega rahul ja sai ise esimeseks sekretäriks. Siis hakkas temagi mitte ainult Moskva käske täitma. "Eesti entsüklopeedia" nimetab Käbinit mõõdukaks laveerimispoliitikuks.

Ent ega Moskva keskvõimgi Eestisse ja teistesse Balti liiduvabariikidesse negatiivselt suhtunud. NSV Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov käis 1987. aastal ka Eestis. Oma mälestusteraamatus kirjutab Gorbatšov, et finantsküsimuste uurimise põhjal oli ta ühes Eestis peetud kõnes öelnud: „Eesti annab kogu riigile palju, kuid saab üldisest riigieelarvest ise veel rohkem."

Sellest pole minu lugemist mööda Eestis välja antud raamatus Gorbatšovi visiidi kohta sõnagi. Kuid kas ei või me selle alusel arvata, et Gorbatšovgi etendas, otse vastupidiselt omaenda soovile, teatud rolli Eesti rahvusliku liikumise tõusus? Tekkis "Rahvarinne perestroika toetuseks", mis propageeris Eesti kiiret majandusarengut. Kas polnud selles Gorbatšovi kõne mõju? Võib-olla varjatud vastuvaidlemistki Gorbatšovi eeltoodud väitele? Peagi Eesti rahvuslik liikumine radikaliseerus ja etendas oma osa NSV Liidu lagundamises.

Paraku hakkas tugevnema tendents näha eelmises süsteemis ainult halba. Kogu keeruline suhetekompleks taandati peagi üheleainsale negatiivsele nähtusele - küüditamistele. See polnud originaalne. Juba Saksa okupatsiooni ajal oli samas küsimuses välja antud paks raamat pealkirjaga "Eesti rahva kannatuste aasta". Kas siin pole tegemist Saksa okupatsiooni ja Eesti Vabariigi aja teatud järjepidevusega? Saksa okupatsioonirežiimi iseärasustest Eestis kasvasid ilmselt välja ka 2007. aasta pronksiööd ja aprillirahutused.

Eriti pärast Eesti liitumist NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal elavnesid Saksa poolel sõdinud eesti mehed. Kuid nende püüe püsti panna ja paika jätta mälestussammas oma langenud sõjakaaslastele ei andnud tulemusi.

 Siis nad alustasidki protestiaktsioone Nõukogude poolel võideldud eestimaalastele püstitatud mälestussamba vastu Tallinnas Tõnismäel. 2007. aasta parlamendivalimiste tulemusel moodustatud uus parempoolne valitsus võttis vastu otsuse Tõnismäe monument teisaldada. See muidugi solvas venekeelset elanikkonda, kelle rahvusliku uhkuse põhikomponendiks oli kujunenud - ja õigusega - peaosa etendamine hitlerliku Saksamaa purustamises Teises maailmasõjas. Tulid "pronksiööd", millest Eesti parempoolsed rõhutavad vaid üht aspekti - rüüstamisi.

 Probleemikaks jääv 1941

Tolle aasta juunis alustas Saksamaa sõda NSV Liidu vastu. On kirjutatud palju, et Stalin oli algul täiesti ehmunud ja töövõimetu.

Inglismaa teenistuses olev venelane on varjunime Suvorov all avaldatud teose, milles väidab: Moskva ise provotseeris Saksamaa ja lääneriikide vahelise sõja, et pärast mõlema poole nõrgenemist vallutada kogu planeet. Nagu seisab ka NSV Liidu tolleaegses hümnis: "Võim Internatsionaali maailma uueks loob..."

Selleks planeerinudki Stalin ise alustada sõda Saksamaa vastu juuli algul ning oli juba rünnaku alguseks piiri lähedale paigutanud palju vägesid ja lahingutehnikat, mistõttu Hitleri armeel oli kerge ootamatult sõda alustades tekitada vastasele suuri kaotusi. Seda teooriat on aga Venemaal palju kritiseeritud, kirjutatud rohkesti nn antisuvoroveid.

Torkab silma, et ka Vene poolel tegutsetakse analoogiliselt Eestiga: kõik teised on süüdi, aga meie oleme paljukannatanud süütud.

Sõja algus idas oli Saksa poolele edukas. Kuid ette tuli üksikuid väikeseid tõrkeid - muu hulgas Eestis Põltsamaa ja Märjamaa kandis.

Mäletan seda aega hästi. Minu isa sai mobilisatsioonikäsu. Teel meie metsatalust keskusse kohtas ta teisi mehi, kes ütlesid: "Kuhu sa lähed?! Sakslased on juba Märjamaal!" Isa ei läinudki, kuid tuli mõned päevad oodata, enne kui Saksa väed jõudsid meiekanti.

Kas NSV Liidu uued läänealad, Eesti kaasa arvatud, ei etendanud 1941. aasta sõjas umbes samalaadilist rolli nagu La Manche'i väin  aasta varem läänes. Siis takistas see  Saksa vägesid edasi tungimast Inglismaale. Aasta hiljem aga rünnaku mõningane takerdumine Baltikumis ei lasknud Saksa vägedel jõuda NSV Liidu eluliste keskusteni.

Sellel aga võis olla oluline tähendus mitte ainult Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja, vaid  kogu Teise maailmasõja tulemustele.

Praegune olukord

Euroopas  meenutab mõneti 1939. aasta suve. Euroopa Liit ja Venemaa lähenevad, kuigi n-ö jõnksudega. Aga kui 1939. aastal seisnes küsimus ohvriterikkaima maailmasõja algamises või ärajäämises, siis nüüdne olukord on mõneti tõsisem. Ligi kümnel riigil maailmas on palju võimsaid tuumarelvi. Teadlaste arvestuste kohaselt võiks nende kasutuselevõtt põhjustada kogu meie planeedi hävimise või vähemalt ränga tagasipaiskumise oma arengus. See oht on küll imeväike, kuid ta on olemas. Pealegi - ühtegi leiutatud relva pole kunagi kasutusele võtmata jäetud.

Ilmselt seetõttu on rahvusvahelise pinge vähendamine nüüd vast veel olulisem, kui Teise maailmasõja eelõhtul. Eestil ja teistel Balti riikidel on siin oluline roll. Ei tohiks enam toimida nii, nagu 1939. aasta suvel, kui paljuski aeti nurja Teise maailmasõja ärajäämine, ja sel viisil hukutati ka Eesti riik.

Paistab, et enam ei saa öelda: "Meie tahame küll, aga Venemaa mitte." Mõned äsjased sündmused viitavad sellele, et niisugune soov on Moskvalgi olemas.

Pealegi on meil eeskujusid. Ülemere-naaberriikidel Soomel ja Rootsil on päris head suhted Venemaaga. Eriti Soomel, kus siiamaani järgitakse Paasikivi-Kekkoneni liini. Selles osas saaksime üheskoos tegutseda Euroopa Liidus, kuhu nüüd kuuluvad kõik Läänemeremaad. Eesti ja teised Balti riigid võiksid neid küsimusi tõstatada ka NATO-s kui selle sõjalise liidu täisliikmed. Pealegi -   NATO ise otsib oma kurssi ajal, mil külma sõja aegne Lääne-Ida vastasseis on nõrgenenud.

Eestis võiks uue suuna algatajaks olla Keskerakond, kes teatavasti on suurtest parteidest enim Venemaaga suhete parandamise eest võitleja ja kelle populaarsus on praegu kasvanud.

Laial rindel kraaklemiselt koostööle!

Võib vastu vaielda, et seda on võimatu teha, mil meil toimuvad valimised ja sellega seoses  parteidevahelised vastuolud teravnevad. Praegu on see küll põhiliselt avaldunud koalitsiooni- ja opositsiooniparteide vastastikuses korruptsioonikahtlustuste esitamises üksteise tuntumatele liikmetele. Ent kui siingi n-ö püüda titele keerata teine ots?

Eespool osutasin, et uus valitsemissüsteem üleliia rõhutab eelmise puudujääke. Aga püüdkem asju vaadata mitte ainult ajalises, vaid ka ruumilises mastaabis. Mitte ainult suhetes Venemaaga, vaid ka omamaises valimisvõitluses tuleb tunnustada, et vastasparteidel on paljuski õigus, aga meie näitame objektiivsemalt ja uudsemalt argumenteerides, et valimisvõitluse kasulikkusprotsenti võib tõsta, kui, kõike mõttetalgutele lähendades, välja pakkuda parimat. Seejuures eitamata teiste seisukohtades sisalduvat ratsionaalset iva. Korrapealt ei tule see välja, aga esmajoones õpitakse tegutsedes.

Mingil määral võikski eeskujuks võtta minevikus Saksamaalt ja Venemaalt tulnud Eesti "esinumbreid" Litzmanni, Karotamme ja Käbinit, kes mõõdukate poliitikutena püüdsid võimalikkuse piires eesti rahva huvidega arvestada.

Küllap seda pandaks tähele teisteski maades ning pikapeale leitaks, et Eesti pakutud koostöömudel on kõigile kasulik. Ning järgmist vääriv.

Sõnastaksin kunagise Noor-Eesti rühmituse hüüdlause pisut ümber: „Parim viis olla eestlane on olla kogu meie planeedile eeskujuks!"

[foto Välisministeeriumi kodulehelt]

NATOSSE! Eesti lipu heiskamine Brüsselis NATO peakorteri ees 2. aprillil 2004. Autori arvates elavnesid pärast seda sündmust Saksa poolel sõdinud eesti mehed.

[NB! Paberkandjas avaldatud lühendatult.]

Jaga |