Rein Müllerson: Moskvaga läheb tarvis nutti ja kannatust

Paarikümne aasta eest, enne Moskva 1991. aasta augustiputši, palus tollane Eesti välisminister Lennart Meri mul, oma asetäitjal, koostada riigi välispoliitiline kontseptsioon. Koos Jüri Luigega, kes juhtis siis Välisministeeriumi poliitilist osakonda ja on praegu suursaadik NATO juures, hakkasime tegutsema, ent töö jäi paraku lõpetamata. Augustiputš tõi iseseisvuse kätte kiiremini, kui keegi oli lootnud või oodanud.

Asusime tegelema hoopis praktiliste probleemidega, nagu diplomaatiliste suhete taastamine ja loomine, kokkulepete sõlmimine jm diplomaatilised ülesanded, mille peale tavaoludes kuluks aastaid, aga mis nüüd tuli kokku suruda palavikulist tegevust täis kuudesse või isegi nädalatesse. Meil ei jagunud aega kontseptsioonidele, aga üks asi, mille juures minu ja Jüri Luige arvamused lahku läksid, on mulle alatiseks meelde jäänud.

Erinev suhtumine minevikku

Meie vahel jäi püsima üks kontseptuaalne erinevus, mis tulenes meie erinevast suhtumisest minevikku, millele olime selja pööranud. Tuuma võib kokku võtta nii: suhtumist Nõukogude ideoloogiasse, selle kriitikat võib väljendada kas pelgupaiga otsimisega teistsuguses, vastandlikus (kommunismivastane, nõukogudevastane; mille iganes vastane, mis ei ole selgelt läänemeelne) ideoloogias; või siis jõudmisega vähem ideoloogilisele ja rohkem pragmaatilisele seisukohale.

Teisiti öeldes, Nõukogude ideoloogia eitamine võib kaasa tuua kas pugemise mõne vastandliku ideoloogia rüppe või väljenduda üldse välispoliitika ideoloogilise käsitlemise tõrjumises. Tegin ettepaneku, et Eesti välispoliitika võiks olla vähem ideoloogiline ja teenida riigi pragmaatilisi huve. Jüri Luik arvas, et meie välispoliitika peab olema ideoloogiline, toetuma teatavatele väärtustele ja olema nende teenistuses. Kui mina kutsusin üles pöörama tähelepanu huvidele, siis tema toonitas väärtuste tähtsustamise vajadust meie välispoliitikas.

Loomulikult ei saa välispoliitikas kunagi juhinduda ainuüksi väärtustest, nagu ei tähenda riiklike huvide pragmaatiline järgimine tingimata, et välispoliitikal pole väärtustega mingit pistmist. Erinevus seisab rõhuasetuses. Mõlemad mõistsime,  et näiteks Euroopa Nõukoguga ning hiljem NATO-ga ja Euroopa Liiduga ühinedes peame järgima selliseid printsiipe nagu demokraatia, inimõigused ja turumajandus. Kuid juba siis oli selge, et meil võivad olla suhted ja kaubavahetus ka teiste riikidega, kelle väärtused ei pruugi kokku langeda meie väärtustega.

Kui Barack Obama oli võtnud valitsusohjad üle Bushi administratsioonilt, mille välispoliitikas segunesid vabalt Ameerika huvide järgimine ja neokonservatiivne ideoloogia, nentisid Ameerika nimekad rahvusvaheliste suhete eksperdid Daniel Deudney ja G. John Ikenberry elutargalt, et "demokraatlikud riigid peaksid ennast orienteerima tõeliste ja ühiste probleemide pragmaatilisele lahendamisele, mitte keskenduma ideoloogilistele erinevustele. Sarnasuste otsimine eelkõige huvide, mitte režiimitüübi põhjal aitab täiendavalt kaasa ebameeldiva antiliberaalse autokraatliku bloki kujunemise vältimisele."

Eesti on oma välispoliitikas teinud õigesti palju tähtsaid asju, ent peamiselt läänerindel. Ühinemine NATO-ga ja eriti Euroopa Liiduga oli loomulik valik ning meie riik ja valitsus pidi selle nimel nii sisemiselt kui ka väljaspool väga kõvasti vaeva nägema. Ka eurotsooniga ühinemine oli õige valik, ehkki võidakse kahtluse alla seada selle ajastus.

Minu rahulolematus ideoloogilise välispoliitikaga, mis seab rahvusvahelistes suhetes esiplaanile väärtuste edendamise, seisneb selles, et seda pole võimalik järjekindlalt ja pidevalt ellu viia. Meenutame Robin Cooki nn eetilise välispoliitika läbikukkumist Suurbritannias. Rahvusvahelises poliitikas kasutatakse liigagi sageli väärtusi huvide maskeerimiseks, kuigi seda teevad enamasti suured ja võimsad, mitte pisikesed riigid. Selline oli näiteks koloniaalperioodi massiline tsiviliseerimismissioon ning juhtub veel tänagi, et demokraatia edendamise poliitika sellele vaenulikus keskkonnas on naiivne või silmakirjalik või lausa mõlemat.

Ehkki avaldused, mida riigid, eriti suured ja võimsad riigid, teevad teatavate väärtuste edendamise huvides või kogu inimkonna nimel tegutsedes, ei pruugi alati olla naiivsed või silmakirjalikud, on siiski mõistlik neis kahelda ja püüda mõista, mis peitub nende taga.

Riigi huvid avalikult esikohale

Pragmaatiline välispoliitika ei pea olema tingimata põhimõttevaba. Riigi huvide avalik seadmine esikohale on põhimõtteline ja aus välispoliitiline samm ega eelda, et enda huvide kaitsmine käib tingimata liitlaste või naabrite arvel. Väikeriigina ei saa Eesti lubada endale lõbu elada Rumsfeldi maksiimi järgi: mitte koalitsioon ei pea määrama missiooni, vaid missioon peab määrama koalitsiooni.

Meie jaoks on alati olnud selge, millisesse koalitsiooni me tahame kuuluda, ehkki väikeriigina määravad need koalitsioonid enamasti ka meie poliitikat ning meie hääl ei ole kaugeltki nii kaalukas kui ise sooviksime. Kuid koalitsioonidel, kuhu Eesti kuulub, on liikmed, kelle arusaam tänapäeva väljakutsetest ja võimalustest ning nende käsitlemine on üsna erinev. Niisugustel juhtudel on meie ideoloogiline käsitlus paraku tähendanud, et meie poliitiline eliit on tavaliselt rakendanud riigi poliitika teenistusse, mis iseloomustas George W. Bushi administratsiooni ja mida väljendas asepresident Dick Cheney maailmavaade: mis on hea Halliburtonile, on hea Ameerikale, ja mis on hea Ameerikale, on hea kogu maailmale. Seepärast kirjutas Mart Laar 2009. aasta suvel koos veel mitme endise Ida- ja Kesk-Euroopa liidriga alla hüsteerilise kirja president Obamale, milles teda anuti tugevasti aeglustama nn taaskäivituspoliitikat Venemaaga või sellest üldse loobuma.

Eesti, Gruusia, Venemaa

Vaatame Eesti reaktsiooni Gruusia ja Venemaa sõjale. Sõltumatu faktide tuvastamise missiooni, mida juhtis Heidi Tagliviani, aruanne tõdes, et kõik pooled (Gruusia, Venemaa ning Lõuna-Osseetia jõud) valmistasid oma tegude või tegematajätmistega ette relvastatud konflikti ning ühtlasi rikkusid rahvusvahelist õigust. Siiski jõudis aruanne järeldusele, et "avalik vaenutegevus algas Gruusia ulatusliku sõjalise operatsiooniga Tshinvali linna ja selle lähikonna vastu ööl vastu 8. augustit 2008".

Ent Eesti liidritele oli otsekohe ilmselge, kes on agressor - selleks ei olnud neil vaja isegi fakte uurida. See meenutas mulle tugevasti Nõukogude Liidule iseloomulikke samme. 1980. aastate algul tegutses Moskvas professor Marklen  Lazarev, kes pärast seda, kui Argentina ja Suurbritannia vahel oli puhkenud sõda Falklandi ehk Malviini saarte pärast, kirjutas juhtivas Nõukogude ajalehes, et kuigi on selge, et esimesena kasutas sõjalist jõudu Argentina, on igale südametunnistusega inimesele ometi enesestmõistetavalt klaar, kes on tegelik agressor. Tema seisukohalt oli see mõistagi "reetlik Albion", "hegemooni mängivate Ühendriikide imperialistlik liitlane".

Ideoloogilised suhtumised

Need on silmatorkavad näited ideoloogiast ajendatud suhtumise kohta, mille peamiseks tunnuseks on, et inimeste arusaamu ja samme ei juhi mitte faktid, vaid varem valmis ideed, kontseptsioonid ja stereotüübid, s.t ideoloogia. Obama kirjutas veel senaatorina, et kui "meie ette seatud fakte vaadeldakse kindlameelselt läbi väärtuste prisma, eirab ideoloogia kõike, mida faktid võiksid kahtluse alla seada". Ideoloogia sunnib püsima endale tugineva poliitika juures isegi siis, kui kontekst on juba muutunud. Kuigi ajaloo lõppu pole silmapiirilgi ning paljudes kohtades on maailm rohkem hobbeslik kui locke'ilik, mistõttu machiavellilik rahvusvaheliste suhete käsitlemine võiks olla teistest meetoditest asjakohasem, erineb tänapäeva maailm siiski väga palju külma sõja aegsest kahepooluselisest rahvusvahelisest süsteemist.

Lazarevi puhul oli tegemist kommunistliku ideoloogiaga, mis oli üdini ameerika- ja läänevastane. Mõne Ida-Euroopa riigi poliitilise eliidi reaktsiooni puhul Gruusia-Venemaa sõjale tekitasid hirm Venemaa ees ja viha Venemaa vastu moonutavad läätsed, läbi mille vaadeldi kõiki Kaukaasia sündmusi. Selline reaktsioon peegeldab nähtust, mida ma nimetan kolme P kombinatsiooniks: põlgus, pelgus ja (mõne jaoks) pettumus. Põlgus, sest Venemaa (sh oma Nõukogude Liidu inkarnatsiooni kujul) on varem tõepoolest liigagi tihti käitunud suure jõhkardina (ehkki Kreml pole selles osas kaugeltki ainus); pelgus, sest "Ülem-Volta raketid" paistavad taas jõudu koguvat; pettumus, sest Venemaast ei ole pärast 1990. aastate lootustandnud arengut seni saanud "normaalset" riiki.

Ent sellise arusaama taga Venemaast seisab ideoloogia, mitte faktid. Faktid annavad tunduvalt komplitseerituma pildi.

Siin sobib hästi osundada kahte ameerika eksperti Dmitri Simesit ja Paul Saunderit: "Kogu ebakindluse juures Venemaa osas võiks olla mõttekas keskenduda sellele, mida see riik ei ole. Eelkõige ei ole Venemaa riik, mida valitsetaks messianistlikust ideoloogiast lähtudes, ning see ei ole üdini demokraatia- ega läänevastane. Teiseks ei ole aga Venemaa ka altruistlike heategijate riik, kelle toetusele Ühendriigid võivad loota ka siis, kui nende huvid ja prioriteedid erinevad Washingtoni omadest."

Eesti vastuseis Nord Streamile

Teine näide: Eesti vastuseis Nord Streami gaasijuhtme loomisele. Ehkki seda väljendati murena Läänemere keskkonna pärast, ei näinud Eestis keegi seda nii. Meie vastuseis oli poliitiline. Kui see poleks olnud Venemaa, kust gaas pidi hakkama voolama Euroopasse, ei oleks meie liidritel olnud mingeid vastuväiteid. Ma ei näe ühtegi eelist, mida Eesti võinuks saada sellise ideoloogiast ajendatud vastuseisuga. Vastupidi, kasu lõikas hoopis Soome, ja õigusega.

Võib küll öelda, et niisugune poliitika tugineb väärtustele, sest Venemaa ei ole läänelik liberaalne demokraatia, mistõttu ei saa Moskvaga olla samalaadseid suhteid, nagu meil on näiteks Soome või Rootsiga. Kuid meie pidev Venemaa torkimine, olgu teemadega, mille puhul oleks isegi alust, või siis teemadega, mis on täiesti laest võetud, ei muuda Venemaad kuidagi. Selline torkimine ei meie kahepoolsetes suhetes ega ELi, NATO või Euroopa Nõukogu raames ei edenda kuidagi Eesti huve.

Maailmas leidub riike, kelle välispoliitikat juhivad ajaloolisest mälust tulenevad kinnisideed. Kreeklastel ja armeenlastel näiteks türklased. Venelastel olid  sakslased, nüüd aga liigagi tugevasti Ameerika. Inglaste ja prantslaste vastastikused ajaloolised tunded avalduvad tänapäeval enamasti jalgpalli- või ragbiväljakul. Paistab, et nad on sellest üle saanud, täiskasvanuks muutunud.

Meie noor riik on liigselt pimestatud Venemaast. On see õigustatud? Kas meil poleks aeg hakata käituma vastutustundliku täiskasvanuna? Kas ei juhi meie arusaama Venemaast rohkem ajalooline mälu kui praegune tegelikkus? Kas sellistest arusaamadest juhinduv välispoliitika on meie riiklikes huvides?

Kindlasti ei ole Eesti riiklikes huvides kuuluda nende jõudude esiritta, kes arvavad, et nende huve teenib kõige paremini vastandumine Moskvaga. Raske on näha, millist käegakatsutavat kasu võiks eesti rahvale tuua meie seisukoht Nord Streami või Gruusia-Venemaa sõja kohta või Ukraina ja Gruusia aktiivne tõukamine NATO rüppe (niisuguste ebastabiilsete riikide, millel on territoriaalseid probleeme oma naabritega, kuulumine allianssi õõnestaks näiteks viienda artikli garantiid isegi seniste liikmesriikide, sh Eesti, jaoks).

Jäik ajalootõlgendus

Meie ajalootõlgendus on sageli Venemaa ajalootõlgenduse peegelpilt. See on jäik ja ühekülgne, milles meie oleme alati üllad vabadusvõitlejad, nemad aga alati okupandid ja vägistajad.

Oma ajaloolise jäärapäisusega me vaid õhutame vene rahvuslaste sõgedust. Kui palju on see suurendanud meie sisemajanduse kogutoodangut, kui palju on see tugevdanud meie julgeolekut? Kardan, et üldse mitte. Ja kuigi ma ei taha sugugi eitada niisuguste ühiste murede tähendust maailmas, nagu keskkonna või elementaarsete inimõiguste kaitsmine, on meie ühiskonna õitseng ja julgeolek meie tähtsaimad riiklikud huvid, mis peaksid alati ja igal juhul seisma meie välispoliitika keskmes. Selline poliitika ei oleks mitte ainult tõhusam, vaid ka ausam. Liiga palju juttu universaalsetest väärtustest ja ideaalidest kipub sageli varjama teatavaid erahuve.

Paratamatult ei lange eri riikide huvid alati ühte. Kauplemine, kompromissid ja tehingud ongi diplomaatia tööriistad huvide konfliktide lahendamiseks. Venemaa ei ole lihtne naaber ning suhtlemisel Moskvaga läheb tarvis rohkelt nutti ja kannatust. Meie tugevus ei peaks seisnema ainitises tuginemises liitlassuhetele, vaid ka meie enda poliitilises tarkuses ja pragmatismis. Ma isegi arvan, et meie poliitiline eliit võib lubada niisuguseid välispoliitilisi piinlikke momente ainult seepärast, et nad tunnevad, et meie suuremad vennad hoiavad neid igal juhul, mida nad ka ei teeks või ütleks - s.t  tuntakse end liigagi turvaliselt, taotledes samal ajal valjuhäälselt turvalisuse suurendamist. Pealegi ei ole pragmaatilisus väärtuste vastand, pigem vastandub see upsakale eneseupitamisele, eriti niisuguste väikeriikide puhul nagu meie oma.

[esiletõsted] Ideoloogia sunnib püsima endale tugineva poliitika juures isegi siis, kui kontekst on juba muutunud.

 Kindlasti ei ole Eesti riiklikes huvides kuuluda nende jõudude esiritta, kes arvavad, et nende huve kõige paremini teenib vastandumine Moskvaga.

REIN MÜLLERSON,  Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia president,

Keskerakonna saadikukandidaat Kesklinnas, Pirital ja Lasnamäel

Jaga |