Meediat ei saa usaldada

Näiteks rääkis Tammemägi sellest, kui ohtlik on see, kuidas meie kommertstelekanalite reality-show'des kasutatakse ära lapsi, isegi siis, kui nende vanemad on selleks nõusoleku andnud. „Telekanaleid huvitab ainult raha, mis nende seriaalide pealt saadakse. Neid ei huvita laste tulevik ega turvalisus," rääkis linnaosajuht.

Tammemägi sõnul on raskete perede temaatikaga väga hästi kursis ka kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad, kes võtaksid enda peale eestkoste, kuid neil sageli ei lasta oma tööd hästi teha, kuna nad saavad meedias kohe kaela süüdistuse, et nad olevat oma huvide eest väljas - näiteks vanainimeste hooldamise puhkudel, kui tekib üksikvanurite vara küsimus.

„Sotsiaaltöötaja taandub meedia survel, aga varsti näeme, et vaimuvaeseks jäänud vanainimese vara on omastanud see, kes meediale kaebama läks," rääkis Tammemägi. Ta kutsus ajakirjanikke üles rohkem probleemidesse süüvima. Ka laste puhul hoiatas ta, et ülesvõetud kaadrid jäävad alles aastateks, ja kui lapsed kasvavad, ei soovi nad, et kunagi nende häda mõnes julmas sõus jäädvustati. Juba praegu on ette tulnud enesetappe ja vaimset sandistamist. Meediakäras kipub ka kohus nõrgaks jääma.

„Sotsiaaltöötajaid peaks rohkem usaldama," lõpetas Tammemägi.

Yana Toom

on endine ajalehe Stolitsa peatoimetaja, ning ta tunnistas, et sageli jäid ajakirjanikutöös mõnikord käed lühikeseks - sellepärast ta Riigikogusse kandideeriski, muutmaks seadusandlust, et see inimesi reaalselt aitaks, mitte ei piirduks kogu lahendus ainult emotsionaalse kõlapinnaga ajakirjanduse veergudel. Toom meenutas ka vabariigi aastapäeva aegset „ajakirjandust", kus mitu päeva arutati kleitide üle, kuid ei mainitud seda, et 23. veebruari öösel võeti vastu Kreekat toetav 357 miljoni euro suurune abipakett.

"Nii loobki õukonnameedia kuvandi, et Riigikogu ei tee midagi, ainult valitsus on hea, kes hoolib," ironiseeris Toom. Tema sõnul ajakirjanikud Riigikogu ja eriti opositsiooni suurt tööd lihtsalt ei kajasta.

Alaküla väitis,

et ikkagi väljaannete omanikud on need, kes suunavad oma meediatooteid. „Rahvusriikide meedia on tugevam kui EL-i meedia," kinnitas ta. „Nõukogude ajal oli vastupidi - Kesktelevisioon oli ikkagi tugevam ja mõjusam kui kohalik," tuletas Alaküla meelde.

Ta ütles ka, et praegu tundub paljudele, eriti möödunud streikide kajastust vaadates, et meedia oleks nagu asunud rahva poolele. Tema sõnul see nii siiski ei ole. „Viimasel 20 aastal on kostnud ka valitsuskriitilisi hääli - aga see läheb alati enne valimisi üle. Vahepeal lastakse organiseeritult auru välja." Alaküla arvates võib see vahel käest ära minna, näiteks perestroika läks Nõukogude valitsusel käest ära. "Kuid kuni ajakirjandust juhivad Kadastik, H. H. Luik, Allikmaa ja Samost, on kahe parempartei võim Eestis garanteeritud."

Allakirjutanu meenutas

seminari kuulajatele seda, et aeg-ajalt kostab Eestis igatsust vasakpoolse ajalehe järele; viimati kirjutas sellest oma blogis 8. märtsil Võru ajakirjanik Inno Tähismaa. Kuid sünkroonis Alakülaga võib kinnitada, et kuni omanikud on need ja need, ja neil on raha, ja paljudel juhtudel tuleb raha hoopiski välismaalt, siis Eesti vasakpoolsemate jõudude killustumise tõttu ei saa ilmuda ka nende ühine ajaleht, mis kataks vasakpoolsema valitsuse võimuletuleku.

Rõhutasin ka seda, et Keskerakond ei ole vasakpoolne, vaid tsentripartei, ja Keskist vasakul pool peaksid ideaalis asuma sotsid, vasakparteilased ja kas või kommunistid. Siis saaks ka Keskerakond võtta sisse oma õige, keskklassi esindava positsiooni. Praegu aga loodetakse, et Keskerakond peaks justkui andma ja täitma vasakpoolseid lubadusi. Aga miks keegi ei tule selle peale, et nõuda midagi sotsidelt? Sotsid on ju väga kaua positsioneerinud ennast lihtviisil „Savisaare vastu", ja sellega nende programm üldjoontes piirdubki.

Margus Eek

kutsus kuulajaid üles vaatama kaugemale, mis hakkab toimuma Eesti majanduses. Näiteks: miks on ehitatud külade vahele (Mäo, Jõhvi, eriti Haljala) hirmkalleid ja mõttetuid ringristmikke? Kas selleks, et transiit saaks kiiremini tühjendada meie maa põlevkivist, fosforiidist, metsast, paest, tagatipuks isegi magedast veest?

Ajakirjandus neid teemasid ei käsitle - selle asemel lepitakse kõikides väljaannetes kaanepoiss Kalle Laanetiga, kellele kulutatud ohtrad meediamiljonid on teinud Eestit ainult vaesemaks ja õnnetumaks - sest Laaneti-suguse kuvandi varjus on toimunud maa tühjendamine tööstusest, põllumajandusest ja noorest põlvkonnast.

URMI REINDE, peatoimetaja

Jaga |