Vastukaja eelmises numbris avaldatule. „Kes hüvitab sõrulaste kahjud ja kaotused?“

22. märts 2006


V. Kallas:

Tahaksin siinjuures tuua mõningaid täpsustusi Maimu Jõgi poolt mainitud sakslaste hävitustöö kohta Sõrves. Saabusin ühe Saksa õhutõrjeüksuse koosseisus koos 65 Pärnumaalt mobiliseeritud poisiga Sõrve 25. oktoobri öösel. Rindejoon asus sel hetkel veel Lõpe–Kaimri joonel. Seal saime teada, et juba 10. oktoobril 1944 oli Sõrve väegrupi juhtkond võtnud vastu otsuse, et Sõrve kaitsmisel pole mingit strateegilist tähtsust ja üksused tulevad Sõrvest ära viia. Oli koostatud isegi Sõrvest evakueerumise plaan, mis aga Saksa 43. armeekorpuse juhtkonna poolt tagasi lükati. Sellele järgnes hoopis Hitleri range käsk: „Vastu panna kuni viimse meheni!" Meie Sõrve toodud neli õhutõrjepatareid paigutati piki Sõrve ranniku ida- ja läänekallast, kaitseks Punaarmee meredessantide vastu. Kuna Punaarmeel oli sakslaste erinevate väeosade riismetest koostatud Sõrve väegrupi vastu kuni kümnekordne ülekaal, lähenes rindejoon iga päevaga Sõrve lõunatipu suunas. Meie saabumise kolmandal päeval algas sakslase tagalas Sõrve elanike evakueerimine. Käisime eesti poistega paljudel peredel abiks neile kaasa võtta lubatud vara Mõntu sadamasse toimetamas. Põhjus, miks sakslased Sõrvest (aga ka Narvast ja Ida-Virumaalt) kohalikud elanikud sõja jalust evakueerisid, seisnes selles, et vastase korral oleksid need jäänud sõjategevuse piirkonda, kus oleks hukkunud kümneid kordi rohkem elanikke, kui see toimus evakueerimisel ja hiljem põgenikelaagrites. Pealegi kohustas seda tegema rahvusvaheline Genfi konventsioon, mille põhjal olid sõdivad pooled kohustatud lahingute piirkonnast tsiviilisikud evakueerima. Olime Sõrves kuni 24. novembrini 1944, mil väegrupi Nord juhtkond andis lõpuks loa Saksa üksuste evakueerimiseks. Peale 18. novembril alanud Punaarmee suurrünnaku algust alustas nende kahurvägi sakslaste tagala kaootilist tulistamist, mis toimus ööpäevaringselt. Selle tulemusel süttisid põlema ja hävisid paljud elamud ja hooned. 12. novembril süttisid Mõntu sadama piirkonda dessanti üritanud teha kahuripaatide suurtükitulest põlema mitmete talude hooned. 23. novembril hävitas Punaarmee kahurvägi Torgu koolimaja, kus olid sakslaste haavatud ja mille katusele oli maalitud suur punane rist, ning veel paljud Torgu asula hooned. On ju teada, et külade hävitamist Sõrves alustas Punaarmee juba 1940. aastal, kui nad hakkasid poolsaarele oma kindlustusi ehitama. Nii hävitati Sõrve üks jõukamaid külasid – Läbaru küla. Kõik küla 387 elanikku aeti oma kodudest välja ja talude hooned hävitati. 1941. aastal, kui punaväed Sõrvest põgenesid, põletasid nad ainuüksi Salme vallas maha 198 taluhoonet. Pean siinjuures tunnistama, et meie Sõrves oleku ajal ei näinud me ega kuulnud ühtegi juhust, et sakslased oleksid spetsiaalselt põletanud külasid. Kuna sakslastel oli Sõrves elavjõust niigi suur puudus, sest vaid viimase kahe nädalaga sai lahingutes haavata ja surma kaugelt üle tuhande Saksa sõduri, mistõttu neil ei jätkunud mehi isegi vastupanuks, rääkimata külade hävitamiseks spetskomandode moodustamisest. Fakt on aga see, et viimasel, s.o 24. novembri öösel, kui Sääre randa saabusid dessantpraamid ja anti käsk ruumipuudusel raskerelvad hävitada, lasksid sakslased maha kõik oma suurtükiväe hobused. Ilmselt olid need samad hobused, millest kirjutab Maimu Jõgi. Maimu Jõgi paneb paraku süüks, et 1944. aastal Sõrves toimunust võtsid osa ka eestlased ja et Sõrve rahvast nad küll ei aidanud ning arvab, et ju oli neile Saksamaa tähtsam (?). Austatud Maimu Jõgi! Samuti võime ju küsida, miks ei aidanud Eestisse jäänud eestlased neid, keda NKVD Venemaale küüditas? Või miks ei astunud eestlased juutide kaitseks välja, kui Saksa erikomandod neid hukkasid? Kahjuks näete neid sündmusi tänases kontekstis. Sõjaolukorra kehtisid teised tingimused, kus paraku ka totalitaarsete rezhiimide poolt mobiliseeritud sõdur oli sunnitud täitma käsku. On vaieldamatult selge, et Hitleri käsul toimunud mõttetud lahingud Sõrves põhjustasid sealseile elanikele suurt traagikat. Kuid toimunud sündmusi ei tohiks siiski kirjeldada paljalt emotsioonide põhjal, vaid tegelikkusele tuginevatest faktidest lähtuvalt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)