Järjepidevus: tuleks mõelda liiakasuvastasele seadusele nagu oli Pätsu ajal

 Väljamõeldud teooriad, et riik ei peakski tegelema majandusega või et põllumajanduse suurtootjad tuli likvideerida kui seadusevastased moodustised, on pälvinud küll heakskiitu majandusega tõsiselt tegelevate riikide mõne esindaja poolt, kuid see heakskiit on silmakirjalik.

Tänaseks peaks sellise kiituse eesmärk olema selge ka „suurtele juhtidele”, kes majanduse põhimõisteidki ei teadnud. Kahjuks tunnetavad riigialamad tagajärgi iga päev omal nahal.

Valitsused on püüdnud vältida majanduse reguleerimist, teatud raamide kindlaksmääramist, ja on seetõttu sunnitud tegelema konkreetsete üksikjuhtumitega. Nii on valitsus sunnitud paljude muude üksikküsimuste kõrval lahendama ka ühtede või teiste ettevõtete üle pea kasvanud võlgade kustutamise küsimusi, uurimata võlgade tekkimise põhjusi ja julgemata teatud õigusliku reguleerimisega sellise olukorra tekkimist ära hoida.

Pankrot nii ja teisiti

Viimasel ajal on üsnagi tüüpiline firmade pankrotistumine, milles iseendast ei ole ju midagi taunitavat. Kuid pankroti põhjused võivad olla erinevad. Tihti võib ajakirjanduses lugeda, et oma põhivõlaga tuleks ettevõte toime, kuid viivised ja leppetrahvid on ületanud põhivõla ning kasvanud nii suureks, et majandustegevuse jätkamine pole enam võimalik. Siis on loomulikuks tagajärjeks pankrot või ei jää valitsusel mõnel juhul üle muud kui maksuvõlad kustutada. See aga tähendab, viivised kokkulepitud protsentides uputavad firmasid ja ka riigiasutusi ning aktsiaseltse.

Milles siis on probleem? Midagi uut selles ei ole ja mingit teooriat pole vaja välja töötada. Kogu tarkus on üldtuntud ja mujal seda kasutatakse. Sama tarkus oli kasutusel ka Eestis sõjaeelsel perioodil.

Asi on selles, et krediidi kasutamise eest võetava protsendi ülemmäär on tavaliselt piiratud seadusega (A. Piip. Kaubandusõigus ja protsess. Tartu 1930, lk. 164). Ja see oli nii ka Eesti Wabariigis. Riigikogu võttis 22. jaanuaril 1932 vastu „Kokkuleppe-protsentide määra seaduse“ (RT 1932, nr. 7, art. 58). Mainitud seaduse §1 keelab kokku leppida protsentide saamise kohta või muul kokkuleppel võtta vastu protsente rahaliselt kohustustelt üle 8% aastas.

Selle 8 protsendi hulka arvati ka „viivitusraha ja tagatistrahvid, millega poolte kokkuleppel kindlustatakse rahalise kohustuse täitmine, samuti ka muud tasud võla tasumise eest“.

Sama keeld kehtis ka „protsentide suhtes, millistes lepitakse kokku või millised võetakse vekslite ja muude võlakohustuste diskonteerimise eest”.

Seega siis oli seadusega otseselt keelatud leppida kokku protsentide saamise kohta või kokkuleppel võtta vastu protsente rahalistelt kohustustelt üle 8% aastas.

Veel väiksemana määras seadus protsendimäära hoiuste suhtes. Seaduse §2 määras, et tähtajalistelt hoiusummadelt, jooksvatelt arvetelt ja muudelt hoiuarvetelt lubatakse maksta protsente mitte üle 6% aastas.

Lisaks seadustega määratud protsentidele võis nõuda teatud kulutuste katmist. Sellisteks kulutusteks loeti hüpoteegipankade valitsemiskulusid, pandimajadele makstavaid pantide hoiu, kindlustuse ja muid otseseid kulutusi. Kuid kõigi nimetatud kulude ülemmäärad kehtestas majandusminister. Seega kõik võimalikud kulud loetleti seaduses ja piirati ülemmääraga.

Erand oli seadusega ette nähtud laenu (8%) ja hoiuste (6%) suhtes vaid siis, kui nende protsente maksti Eestist välismaale või välismaalt Eestisse kokkuleppe järgi isikuga, kes kuulub välisriigi kodakondsusse ja asub välismaal ning kel ei ole Eestis alalist elukohta ja kui selline kokkulepe pole sõlmitud ta Eestis asuva esindajaga või volinikuga (seaduse §4). Loetletud tingimuste puudumisel aga kehtivad seadusega ette nähtud protsendimäärad (8% ja 6%) ka välislepingute suhtes. Tuleb aga märkida, et ka neid protsendi kehtestatud ülemmäärasid üsna pea veelgi vähendati. Kokkuleppe-protsentide määra seadust (1932) täiendati ja kehtestatud protsendi ülemmäärasid vähendati ajutiselt 1. novembrist 1933 kuni 1. jaanuarini 1935 laenuprotsentide osas 7-le ja hoiuste osas 5-le protsendile aastas (RT 1933, nr 81). Sama vähendamine toimus ka hüpoteegipanga protsentide osas.

Eesti Wabariik võitles liiakasu vastu

Selliste karmide raamide seadmisega majandusele püüti võidelda liiakasu vastu. Kuidas kõik need seaduse eeskirjad hakkaksid toimima tänapäeval, mil seadusekuulekus on kujunenud käitumismaneeriks paljudel ettevõtetel ja firmadel. Sellest seisukohast on huvitav ja resoluutne muudatus, mis viidi koheselt sisse ka Rahukohtu nuhtlusseaduse §180 prim 2, kuna sellised liiakasuvõtmise juhud allutati rahukohtunikule.

Nimelt §180 prim 2 määrab, et süüdlast, kes protsentide saajana leppis kokku protsentide saamise kohta või võttis protsente või muid tasusid üle seadusega lubatud ülemmäära, karistatakse liiakasuvõtmise eest kas vangistusega mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle kolme tuhande krooni. Samasugune karistus nähti ette ka krediidiasutuse juhataja või asjade korraldaja jaoks, kes võttis krediidiasutusele makstavaid otseseid kulutusi üle majandusministeeriumi poolt kehtestatud määrade.

Hoopis rangem karistus oli ette nähtud nende juhtude jaoks, kui kõrgem protsent suruti peale laenusaajale, kes oma majandusliku kitsikuse tõttu oli sunnitud laenu võtma või sunnitud taotlema laenu pikendamist. Nimelt kui laenu võtmine või laenu pikendamine oli tingitud majandusliku kitsikuse tõttu ja laenuandja oli sellest teadlik ning kasutas seda protsendimäära tõstmiseks üle seadusega lubatu, siis võidi karistada selles süüdiolevat liiakasu võtmise eest vangistusega kahest kuust kuni ühe aastani ja peale selle veel rahatrahviga mitte üle kolme tuhande krooni.

Ohver pidi ise liiakasust kui seaduserikkumisest teatama

Et vältida kõnesoleva seadusega ette nähtud puhkudel ja tingimustel liiakasu võtmistning tagada seaduse rakendumine, nähti samas ette tingimus, mis kutsus üles aktiivsele kaasaaitamisele seaduse rakendumisel just liiakasu ohvriks langenud laenusaajat ennast. Nii määrab Rahukohtu nuhtlusseadusse sisse viidud §180 prim 2 viimane lõik, et liiakasuline kohustis tunnistatakse tühiseks protsendimäära suhtes ja võlgnik vabaneb sel juhul üldse protsentide maksmise kohustusest. Laenuandjal jääb õigus tagasi saada üksnes tegelikult välja laenatud summa või siis selle tagasimaksmata osa. Lisaks pikendab seadus sellise kohustuse täitmise tähtaega kahe aasta peale, arvates kohtuotsuse jõustumise päevast, kui kohtuotsus ei näinud ette veelgi pikemat täitmise tähtaega.

Seega võib öelda, et Eesti Wabariik võttis 1932. a tõsise suuna krediidiprotsentide reguleerimiseks ning hakkas resoluutselt võitlema liiakasuvõtmise vastu. Eriti vajab rõhutamist sanktsioonide karmus liiakasuvõtmise eest ning laenusaajatele varalise huvitatavuse loomine liiakasuvõtmise faktide avalikustamise jaoks. Seega mõeldi nii liiakasuvõtmise ärahoidmisele kui ka nende faktide puhul seaduse kogu jõu ja mõju tegeliku toimimise peale.

Kas ei tuleks majanduse teatud reguleerimisele hakata mõtlema ka tänapäeval? Praeguse tsiviilseadustiku sätted ei välista tehingute kehtetuks tunnistamist teatud tingimustel. Kuid see on ajaliselt pikk protsess ja majanduselule kaasa aitamiseks praktiliselt kasutamatu. Palju resultatiivsem oleks ikkagi liiakasuvastane seadus. Selle järele oli vajadus 1930-ndate algul, kui hakati vabariigi majanduselu korraldama. Ilmselt on sama vajadus tänagi silmnähtav.

Miks siis mitte rakendada kunagi kasutatud põhimõtteid? Miks unustada kõik see, mis majanduse arendamiseks omal ajal tehti? Kuidas siis muidu järjepidevust tagada, kui majandus sellest välja jätta?

ENDEL PLOOM, õigusteadlane

[esiletõsted]

Eesti Wabariik võttis 1932. a tõsise suuna krediidiprotsentide reguleerimisele ning hakkas resoluutselt võitlema liiakasuvõtmise vastu.

 EESTI WABARIIGI AJAL: Süüdlast, kes protsentide saajana leppis kokku protsentide saamise kohta või võttis protsente või muid tasusid üle seadusega lubatud ülemmäära, karistati liiakasuvõtmise eest kas vangistusega mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle kolme tuhande krooni.

[fotoallkiri]      PÜGAMINE ON HEA: Vaid lammas tunneb end pärast pügamist paremini kui enne. Eestlased lasevad ennast pügada igat sorti liiakasuvõtjatel ja seadusandja saab selle eest vahekasu. Rahval aga – erinevalt lammastest – parem ei hakka.

Jaga |